Pihlakast

Terviseleht 23.09.2014 kirjutab pihlakast.

Pihlakas - kõige külmakindlam vitamiinirikaste viljadega puu. Pihlakast on tehtud leiba, veini, mahla, siirupit, moosi jm.

PIhlakat sobib süüa toorelt kui kuumtöödeldult.

C-vitamiini 40-220 mg 100 g marjades. C-vitamiini rikkamad on kodumaistest vaid astelpaju, mustad sõstrad, kibuvitsamarjad.

Veel leiab pihlakatest D-, K-, P-, E- ja B-grupi vitamiine. Palju on neid bioaktiivseid aineid, eeskätt karotenoide.

Pihlakamarjade biokeemilist väärtust tõstavad veelgi neis leiduvad parkained, pektiinid, glükosiidid, flavonoidid ja eeterlikud õlid. Marjad sisaldavad orgaanilisi happeid, seejuures ka säilimist soodustavad sorbiinhapet, mistõttu aitavad pihlakad teiste toiduainetega hoidistes ära hoida käärimisprotsesse.

Mineraalainetest on pihlakates rohkesti rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, räni, väävlit, mangaani jt.

Suhkruid sisaldavad pihlakad rohkem kui maasikad-vaarikad. Magusat maitset takistab mõruaine parasorbiinhape, mis aitab isupuuduse ja maohädade puhul.

Mõru maitse kaob külmaga (paar tundi sügavkülmikus hoides) ja samuti saab mõru maitse ja ka koore sitkust vähendades pihlakaid hoides mõned minutid soolakas vces.


Pihlakas ravimina
Pihlakaõied sobivad samuti organismi tugevdamiseks.

Süües päevas 1 spl tooreid või sügavkülmutatud marju oleme endale taganud tervise ja jõu.
Mõrudate marjade juurde võib lisada mett.

Pihlakad on toeks mitme häire ja haiguse korral:
veresoonte lupjumine
vere kõrge kolesteroolisisaldus
külmetushaigused
kesknärvisüsteemihaigused
südamehaigused
kõrgvererõhutõbi
neerukivid
podagra

NB! Ettevaatlik tuleb pihlakatega olla maoülihappesuse korral. Kuumtöödeldud marjadega enamustele inimestele probleeme ei teki.
Mao ülihappesusest tingitud haavandtõve korral ei tohi süüa tooreid marju ja peab ettevaatlik olema marjahoidiste ja -toitude söömisel.
Toored marjad liialdamine võib aga tervetele inimestele põhjustada kõhupuhitust.

Kuivatatakse