Bella Davidovitš on Bakuus sündinud juudi rahvusest pianist. Klaverit õppis ta Aserbaidžaani Konservatooriumi juures olevas lastemuusikakoolis (õpetajaks Maria Bõkova) ja Moskva (Konstantin Igumnovi ja hiljem Jakob Flieri klassis) ja Bakuu Konservatooriumis. Lavadebüüdi tegi Bella Davidovitš 9-aastaselt, kus ta esitas Beethoveni 1. Klaverikontserti C-duur koos Bakuu Filharmoonia Orkestriga (dirigent Nikolai Anossov).
21-aastasena võitis ta I preemia (kahasse Halina Czerny-Stefanskaga) IV Chopini nim. Pianistide Konkursil Varssavis. Bella Davidovitš on ka aktiivne pedagoogitöös ja on osalenud žürii liikmena mitmetel pianistide konkurssidel.
Bella Davidovitš plaadistustel on teosed Chopinilt, Saint-Saënsilt, Rahmaninovilt, Brahmsilt, Griegilt, Ravelilt jt. Tema lemmikheliloojaks on alati olnud Chopin. Kriitikute ja kuulajate ühtne arvamus on, et Bella Davidovitš peab esmatähtsaks tekstitruudust ja tema jaoks on üliolulised helilooja poolt noodis olevad märkused.
Antud firma Brilliant Classics väljaanne Bella Davidovich „Chopin“, milles on 2 CDd, on lindistatud 1970. ja 1980. aastatel.
Esitusele tulevad kõik neli ballaadi, ekspromptid erinevatest oopustest (kokku 4) ja prelüüdid op. 28. Krakovjakk F-duur, op. 14, koos Londoni Sümfooniaorkestriga, dirigeerib Neville Marriner.
Bella Davidovitš esitab Chopini teoseid lihtsalt, puhtalt ja kergelt ja Chopini-nukrus on esituses olemas. Ballaadis nr. 1 kipuvad tempod olema liiga aeglased, ootaksin pisut rohkem läbivat energiat ja jõulisust. Tehniliselt rasked kohad tulevad välja lenneldes ja vabalt. Jääb aga mulje, et lüürilisemates kohtades ei haara pianisti mõte edasiliikuvalt muusikat kui tervikut. Lõpetus on samas kirglik ja pedaalikasutus filigraanne. Ballaadis F-duur op. 38 on vastandatud kaks äärmust: hele, valge, puhas ja mõtlik kasvab jõuliselt välja „tormiseks“ osaks. Kolmandas ballaadis As-duur sooviks veidi rohkem energiat. Ballaadis nr. 4 on suurepärane valgusest üle ujutatus. Topeltnoodid koos meloodiaga on viimistletud ja läbi töötatud. Eksprompt op. 29 on liialt „kuiva“ pedaaliga. Eksprompt Ges-duur on õrn ja õhuline ning detailselt läbi kuulatud. Fantaasia-eksprompt cis-moll on keskmise tempoga, Chopini poolt pandud tempomärkes Allegro agitato’s jääb puudu just agitato’st, mõjub liiga rahulikuna ja keskmise aeglase osaga ei moodusta suurt kontrasti. Prelüüdid op. 28 dünaamika võiks olla urtekstilikum, samas artikuleeritud on peenelt ja täpselt: legato-kaared on jälgitud ja välja toodud, pedaaliga kaasa aidatud. Allegro- temposid Bella Davidovitš tagant ei kiirusta, hoiab väljapeetuna. Tehnilisust nõudvad palad on hiilgavad, läbipaistvad. Esile tuleb julge lähenemine muusikale ja klaverile. Krakovjakk on julge, jõuline ja tehniliselt viimistletud, on tuntav hea koostöö orkestriga.
Intervjuu Bella Davidovitšiga, mis on tehtud 1999. aastal (küsis Vafa Mastanova).
Millised lapsepõlvest pärit kogemused ja huvid on mõjutanud teie elu ja karjääri? Ma kasvasin üles ümbritsetuna muusikutest. Meie perest oli muusikaga seotud kõik, välja arvatud minu isa, kes oli üks Aserbaidžaani silmapaistvaid kirurge. Nii minu ema kui vanaisa töötasid ooperiteatris. Ema õpetas lauljaid ja mu vanaisa mängis esimest viiulit. Ema õpilased käisid meil kogu aeg kodus tundides. Ka raadio mõjutas mind väga palju. Muidugi, alguses ma ei osanud noodikirja, aga ma harjusin kuulama ja mängisin kuulmise järgi. Kui olin 3,5-aastane, ma otsisin klaveril kuulmise järgi üles Chopini valsi. Kui olin 6-aastane, ühinesin talendikate laste rühmaga ja alustasin muusikaõpinguid. 9-aastaselt mängisin Bakuu Filharmooniaorkestriga Beethoveni 1. klaverikontserti. Kui olin 12, kolisime Bakuust Moskvasse ja hakkasin käima Moskva Konservatooriumi tundides, kus õpetajateks olid K. Igumnov ja J. Flier. Aasta hiljem algas Teine Maailmasõda ja kolisime seepärast tagasi Bakuusse, kuna mu isa oli sinna kirurgina sõjaväehaiglasse tööle mobiliseeritud. Minu ema naases ooperiteatrisse tööle. 1946 õpetasin Bakuus muusikakooli ja läksin taas Moskva Konservatooriumisse. 3. õpiaastal (1949), valiti mind esinema IV Chopini nim. Pianistide Konkursile Varssavis. Võitsin I koha. Minu edu Varssavis tähistati Aserbaidžaanis. Teise Maailmasõja jooksul olid paljud Nõukogude Liidu linnad okupeeritud ja kunstielu seiskus. Kuid Bakuu oli võimeline end tolles ajas kultuurilinnana säilitama: kontserdisaalid olid pilgeni täis, inimesed janunesid muusika järgi.
Milline oli teie lapsepõlv võrreldes praeguste laste eluga?
Praegu kui loen ajalehti või vaatan TV-d, kuulen hirmsaid asju, millega noored seotud on, eriti Ameerikas. Kuidas on võimalik, et õpilane toob relva kooli ja laseb maha oma õpetajad ja klassikaaslased? Kuidas saab see juhtuda, et tütarlaps jääb rasedaks 14- 15- aastaselt, sünnitab kooli tualetis ja viskab oma lapse prügikonteinerisse? Ja uimastid? Kui minu poeg kasvas, ei kuulnud ma kunagi sellistest asjadest. Kahjuks mõistavad mitmed noored sõna „vabadus“ valesti ja teevad, mida aga heaks arvavad. Ma looda, et need asjad muutuvad. Muidugi, on alati olemas väga head koolid ja suurepärased võimalused neile, kes neid otsivad. Samal ajal rõõmustasin ma üliväga, kui naasesin Bakuusse 1998 ja ka praegu, ja nägin, et kontsertsaal on täis noori, kes tulid kuulama klassikalist muusikat. See näitab, et Bakuus on noored väga huvitatud taolisest muusikast. Ma olin põnevil seda nähes!
Millist nõu annaksite noortele, kes astuvad 21. sajandisse?
Esiteks soovin ma neile tervist. Et nad oleksid terved. Ma loodan, et 21. sajandil pole sõdu. Hetkel on palju kriisikoldeid maailmas. Isegi kui ma elan turvaliselt sellisel rikkal maal nagu Ameerika, muutun väga kurvaks kui kuulen uudiseid Tšetšeeniast, Groznõist ja Mahhatškalast. On väga häiriv lugeda massimõrvadest nendes paikades. Me pole sellel sajandil väga õnnelikud olnud. Palju on ohvreid ja inimesed on sattunud mitmetesse eluraskustesse. Ma loodan, et 21. sajand toob rahu kogu maailmale. Kuna noored on osavõtlikud, soovitaksin neil kuulata muusikat, eriti kvaliteetmuusikat. Mul on väga raske mõista kaasaegset lääne muusikat, mis on tehtud elektroonilistel instrumentidel.
Milline on olnud teie suurim saavutus elus? Mida te sooviksite, et teist mäletataks kõige enam?
Esimene tähtis edu oli Chopini nim. Pianistide Konkursi võitmine. See andis mulle võimaluse 21-aastaselt reisida ja esineda paljudes kohtades Nõukogude Liidu ja ka välismaal. See tõi mind Ameerika Ühendriikidesse, kus ma 51-aastasen ategin Carnegie Hallis lavadebüüdi. Keegi polnud mind enne kuulnud, aga saal oli välja müüdud. See äratundmine tõi mulle võimalused esineda parimate orkestrite ja muusikutega maailma tähtsaimates kontsertsaalides – Jaapanis, Iisraelis, Lõuna-Ameerikas, Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Mul on väga raske tuua välja kõige tähtsamat esinemist.
