Pühha abbiello ramat. Tartus 1866. Trükkitud ja müa H. Laakmanni juures.

Essimenne jaggo:

1. Kihlamissest.

----Sepärrast ära wata mitte rikkuse ja riete, waid süddame tundmisse ja heakombede ehte peäle, ja ärra hakka mitte wina jomisse, waid Jummala sanna tähhelepannemise ja palwega omma abbiello. ----

Mis wannematte öigus ja kohhus siin jures on tehha.

---Agga sa ei pea last mitte wäggise sundima sedda wötma ehk sellele minnema, kelle pole temmal ennesel mitte öiged tahtmist ep olle ; waid pead ssiin hästi ennefe ette waatma, et fa nouandes lapfele, isfeärranis hinge poleft, mitte kahjo ei te. Kui ta omma kohhalisse leidis, mis temmale ihho ning hinge polest kassulik on, ja sinna tedda kelad, ehk kui sa sunnid, et kaks kokko peawad minnema, kellel seks armastust egga tahtmist ei olle, siis astud sa ülle Jummala seädusse, ja olled öäläm kui paggan ; sest et sa omma melewalda, mis Jummal sulle on annud, mitte parrandamisseks, waid hukkatusseks prugid. Sest sunnitud kokkosaminne ep olle Jummala ees mite abbielluks arwatud, mis läbbi need, kes sedda tewad, otsegu kurradit omma ukse kohta maliwad, ja laste abbiello önnetumaks, pörgo elluks tewad ; nenda kui saggedaste nähha on, mis santi asja wasto meelt pariminnemissest tulleb. Siiski weel on rohked Jummala armo tarwis, kui abbiello korda peab minnema, mis heal melel armastusses ja palwega sai hakkatud.

Sallaja kihlamissest.
Need, kes sallaja kihlawad, tewad wannemattele wägga paljo murret ning waewa, ja rojastawad endid hirmsa surma pattuga, mis kül tükki aega rahhul ning warjul on ....

--- feft halp poeg ehk tüttar on omma kaswatajattele fureks önnetusfeks (Õpp. S. 19, 13).

2. Pulma teggemissest.

Kui fa pulmad teed (Luk. 14, 28-30 !) , fiis istu enne mahha ja arwa järrel, kui paljo woöraid fa woid wastowötta, kui kaua neid piddada, ja kui paljo rahha fa feks woid prukida, et fa mitte pärraft ei fa kahhetfeda, kui nappus kätte tulleb, nenda kui mönned, kes omma järrel mötlematta melega hulga rahwast kokko aiawad ja fedda, mis mitto aega on korjatud, pulma õhto futumaks ärraraiskawad, ehk hopis wölla fisfe jäwad, mis pärraft wägga raske on ärramaksta. Sest et nore rahwale nende abbiello hakkatusfes mona koppikad ja mitmefuggufid asjo tarwis lähhäb.

Nifammoti hoia ka felle eeft, et fa mitte uhked pulmad ei te ; feft jubba monnigi noor paar on omma uhke pulmaliste möllo eeft waft wälja piddand pöggenema, oues külmetama, ja wägga rahhutumad füddame luggu tundma. Teifed jälle häbbenefid omma waefid wannemid pulma tuppa wies, ja pannid neid willo pöningi peäle, ehk niiske kuri alla ! - Ilma fe peälemötlematta, kui fuurt waewa ja kurbtuft isfa ning emma füddamed tundfid, ja kui raske fe fulle ennefele fiis faab ollema, kui fe iggawenne hinge Peigmees find finno pattuft pöörmatta ello pärraft, feäl omma taewa pulma kotta, nende önfa pulmaliste feltfi, kes walge rietega on ehhitud, mitte ei woi wasto wötta.

Ärra kutfu ka mitte Jummala lapfi ja jodikuid seggaminni, mis läbi keik pahhandud fawad (1 Kor. 6 , 15) ; feft Kristus ja pahharet ei fünni mitte ühte. Ufklikkude osfafamift arwab mailm jölledusfeks, ja mailma luft ning rööm teeb patto kahhetfewa pattustele fuurt füddame wallo ning kurbtuft. Sepärraft, kui fe feu ial woimalik on, fiis kutfu keik ühhemelelisfed, kes waimus waefed, Isfa ünnistud, ka meie Isfanda Jefusfe kunninrigi pärriad on (Matt 5, 3 ; 25, 34. Luk. 14, 13, 14 !).

-- Saggedaste kaebatakfe, et pulmad isfeärranis Ma paikus, wägga liig pitkalt, mitmes kohhas näddal otfa petakfe; nenda et pulmateggiad, ja ka pulmalisfed hopis ärratüddinewad, ja maiapiddamisfe ning omma tö ja ja tenistustega mittokord lonkama jäwad.

3. Abbiellust.

Jummala Seadus.

"Se ep olle mitte hea, et innimenne ükfi on, ma tahhan temmale abbi tehha, mis temma kohhane on. Ja Jehowa Jummal ehhitas fe külje lu, mis t ainnimesfeft olli wötnud ja fatis tedda Adama jure". Adam ütles: "Se on nüüd ku minno luuft ja lihha minno lihhaft; tedda peab mehhe naefeks hütama, feft et ta mehheft on woetud".

Abbiello au.

"Keikide ures olgo abbiello au fees ja abbiello wodi olgo rojastamatta (Ebr. 13, 4!). Nende fannadega näitab apostel Paulus, kui armas, kui wägga kallis ja pühha abbiello feifus Jummala filma ees on. Sepärraft peab abbielluft allati aufal kombel rägitud ja öppetud fama; feft ta on fe keige armfam, puhtam ja keige waimolikkum, fuur ning pühha feifus , mis Jummal Paradifi önfas pölwes, enne patto langmift feädis. Ta on fe esfimenne ja keige loma hakkatus, mis ial Ma peal ellawad, otfego üks fuur teime=aed, kelleft meie keik tulleme ; lähhäb keige teiste feifuste ette ja ullatab ülle keige rahwa fuggu arrude, mis läbbi mailm ja Kristusfe koggodus wiimfe päwani faab üllespetud, fepärraft on Jummal tedda ka ennam önnistanud, ja keik teifed feifusfed tedda tenima pannud.

Abbiello willi on innimesfe fuggu kaswaminne ja eddafifaminne, kelleft, kui hallikaft, paljo head, ni hästi ülle fure mailma rikide, kui ka ühhe pisfokesfe maiapiddamisfe jure wälja jookfeb. Koggodusfes noutakfe Jummala au, mailma rikides rahho, ja majapiddamisfes lastekaswatamift, mis ilma felge feadusfe , ja abbiello feifusfeta, keik peakfid langema ja raisko minnema. Ehk fiin hulkas ka kül paljo ülleannetumaid ja wastafid ülleskaswab, fiis ep olle fe mitte abbiello, waid jummalakartmatta rahwa fü, kes mitte öiete ei ella ; feft kui fa Önnisteggiaga omma abbiello hakkad, ja temma käest armo ning abbi pallud, fiis faad fa keikis asjus, ja ka lastekaswatamisfes rohked önne ning önnistuft leidma.

Abbiellus pead fa üksnes Jummala feädusfe, ja temma pühha tahtmisfe peäle waatma, miska wäggede Isfand esfi wannemid önnistas, ja fedda feifusft otsego keige kallima kulla ja perlidega ehhitas, kui ta ütles: "Teid fago paljo" (1 Mof. 1, 28!)Se on fe waimolik kuldne kroon, mis keik waggad, ja jummalakrtlikkud abbiello rahwas omma peade peäl kandwad.

Ühhendaminne abbiellus.

Adam ütles: "Tedda peab mehhe naefeks hütma ; feft et ta fellega, kui löbbus ja armas abbiello feifus on, kelles naene mehhe nimme fees paistab. Seft keik, mis mehhel on, fe on ka naefe pärralt, nenda et neil üks osfa pärrandusfe, laste ja peatoidusfega on, et neil kuskil maial wahhet ei pea ollema, kui omma lodud ollemisfes ja kes, et mees on naefe Pea, nenda kui Kristuski on koggodusfe Pea (Ewef. 5, 23); agga muido on naene nifammoti kui mees, ja hakkab iggaft asjaft kinni, otfego olleks fe ta omma ollema; feft temma mehhe füdda lodab ta peäle, et ta omma ihho ning ello, rahha ka warra naefe kätte usfub. Nifammoti hoiab ka naefe füdda mehhe pole, ja temma on ka keigeüllem warra fiin Ma peäl, feft mehhe jures leiab ta kaitsmift, troosti ja abbi keige hädda fees. Ni armaft ühhendamift ep olle orjade, egga isfandate, ei ka laste egga wannematte wahhel, feft feäl ei olle armastus mitte ni täielik kui abbiellus, kus innimenne omma isfa nin emma mahha jättab ; ja jääb kindlaste omma naefe pole, ja need kaks peawad üks lihha ollema (Matt. 19, 6), ühhes osfafamisfes ellama, ühhes omma koorma kandma ja abbiks ning toeks etine teifele ollema. Siin ei pea truus egga armastus ial wähhenema, waid ikka furemaks kaswama ja ikka ennam püüdma teift aidata, parrandada ja kahjo eeft hoida.

Jummala önnistus abbiellus.

Saggedaste on nähha, et mönned, kes pari minnes öiete waefusfega hakkawad, pärraft Jummala önnistusfe läbbi waikfel wifil parreminni toidetud fawad, kui need, kes fure rikkusfega kokko lähwad ; agga ürikesfe aiaga kaub ja köddeneb keik nende kätte wahhel ärra !

---Monni püab waikfel wifil maia piddada, fiis tulleb tülli ja önnetus kätte, on ehk wilja ikkaldus, lojukfed ei lähhä korda, ja ühhesgi asjas ei olle önne egga önnistuft. Mikspärraft mitte ? Sepärraft, et fa mitte omma jou ja tarkusfe, ei ka mitte mailma egga Mammona, waid ellawa Jummala peäle pead lootma, ja temma käeft önne ning önnistuft palluma ; agga mitte laufujatte jureft abbi otfima, egga paggana kombel, ue aasta öfe, uste ja aknade teäle ristifi teggema, egga tinna önnefi wallama, mis find egga fo lapsi mitte ei woi aidata.

Agga fedda peawad abbiello rahwas öppima, et nad hoolfaste tööd tewad, nenda kui Jummal on käfknud ja üttelnud: "Omma palle higgi fees pead fa omma leiba föma, fenni kui fa mullaks faad" (1 Mof. 3, 19). Sa ei pea mitte teife rikkusfe peäle lootma, egga otama, et temma find peab toitma, waid fa isfe pead omma palle higgi fees, fes feifusfes ja kutsmisfes, kuhho Isfand find on pannud, truiste tööd teggema ja Jummalat palluma, et ta fo tööd önnistaks. Seft ehk kül meie tö ja murretfeminne ükfi ello üllespiddamift ei woi fata, nenda kui nahk eisfeenefeft ei toida kinkseppa, egga pöld Ma meeft; aga kui feäl kallal truiste tööd faad tehtud, fiis tahhab Jummal meid fe läbbi önnistada, ja meie iggapäwaft leiba meile anda.

Kannataminne ja waew abbiellus.

Jummal tahhab, et igga abbiello mees ja naene omma palle higgi fees lihha teud peab furretama, ja ei pea töteggemisfe waewa mitte raskeks pannema.--- Agga murre peaotidusfe, laste ja maiapiddamisfe eeft, teeb abbiello ühhe koli farnafeks, kelles find hästi õppetakfe et fa risti ja willetfusfe fees mite arraks ei lähhä, egga usko ärra ei heida; waid et fa õppid tööd teggema, Jummala fanna uskuma, ja temma armo peäle lootma, kellft wallalinne inime, kes ükfi omma pead toidab, ühtegi ei tea. Seft abbiellus on nüüd rööm, ta kurbtus ; nüüd pudus, ta abbi ning ärrapeäftminne, mis wagga abiello rahwaft öiete füddamelikko tännoandmisfe ja palwele aiab. Isfeärranis fiis, kui ful üks usknata abikaas on, waid fa möttelda ; minno ommaga ei woiks teine päwagi rahho fees ellada ; agga Önnisteggia on mulle fedda armo annud, et ma tean ja moistan, mis Apostel ütleb: "Kui kellegil üks uskmatta naene on, se ärgo pölgago tedda sepärrast" (1 Kor, 7, 12-14!).

Kergemeel abbiellosse minnes teeb suurt kahjo!

Monni mötleb: Kui ma naese wöttan ehk mehhele lähhän, siis pölle mul ennam ühtegi waia, siis saan ma omma lihhahimmusi täita, ja tahhan allati lahke ning räämsa melega abbikasa süddamest armastada, egga tahha ialgi sedda räida, mis teisele pahhandusseks ehk kurbtusseks woiks tulla. ---

4. Abbikasade kohhus nende wastastikko ollemisses.

Kolme asja pärrast ollen ma römus, mis Issanda ja innimeste melest armsad on : Kui wennad ühhel melel on, kui söbrus liggimessega, ja kui mees ja nene hästi teine teisega leppiwad. Aga se on kolle ja wägga hirmus, kui abbiello rahwas taplewad, riidlewad ja teine teisega wihha peawad, kui nad ehk kül woöraste innimeste ees ja teiste seltsis silmakirjaks lahked ja kannatlikud on ; agga issekeskis kui koerad purrelevad, ja kiuste sannade ning teggudega allati teine teist wihhale ärritawad . Kui mehhed tiggedad ja waljud on omma naeste wasto, ja kui ka naesed iggalt poolt wallitsust endi kätte tahhawad, egga pea meestest suremad luggu, kui oleksid nad nende sullased ollema. ----Pattolangemine on koik inimesse suggu nendaärarikkunud ja näotumaks teinud, et lodud meel teine teise jures ühtegi muud ei woi nähha, kui wigga ja pudust.

--- Mehhed, armastage ommad naesed nenda, kui Kristuski on armastanud koggodust! (Ewes. 5, 22.25). Ja teie naesed! Kuulge omma meeste sanna, nenda kui Issanda sanna. Mees peab naest armastama ja naene peab meest kartma; agga mollemilt polilt kassinaste ja puhtaste. Üks puhhas armastus peab mehhest wäljapaistma, ja puhhas kartus peab naesel ollema. Kartust peab wähhm pool suremale näitma ja armastusega peab surem wähemmad kandma. ---- Kui siiski wahhest middagi sannawahhendamist juhtub, sest et sesinnane ello täis wigga ja pudust on, miska teine peagi teist woib pahhandada ja kurwastad, siis peawad waggad abbiello rahwas walmis ollema keik eksitussed kui sured ja rasked need ka olleksid, ärraunnustama, teine teise käest andeks palluma, andeks andma ja jälle omma endisse söbrusse ure taggasi tulema. Ka selle eest tulleb wägga hoida, et sa mingisuggust asja, mis sulle kurbtust ja waewa teeb, omma süddames warjul ei hoia, et se kuri us keik so ihho ning hinge joudo ärra ei riku, waid rägi keik asjad, ja keik omma süddame luggu ilma wivitamata abbikasale selgeste ülles, siis saad waevast lahti ja teine õppib sedda ennemini, kuida ta selle ehk teise asja polest eddespiddi se wasto peab ollema. Sest monikord olli ta koggematta sanna üttelnud, mis sulle koormaks jäi ja wahhest on asi, mis sind kurwastab, teisele hopis teadmatta. Sepärrast olle ilma kawwalusseta, anna omma sowimist abbikasale teada ja otsi, ehk leiad ka ennese jures wigga ; ja siis katsuge ommad asjad isekeskes waiksel wisil toimetada nenda kui Jummala sanna öppetab, Agga ärra jookse imtte ni ussinaste suggulaste ja söbradele kaebama, nende käest troosti otsima ja neid tedda nomima kutsuma; sest se ei parranda mitte iggakord santi ollo, waid saab se läbbi saggedaste weel ennam ärrarikkutud, ja jääb sedda suremaks koormaks so süddamelle. Sest armastus ei tulle mitte nomimisse, ei sundimisse egga ähvardamissega, wais armastus peab armastama, heldus helde ollema. Sepärrast armasta isse essite teist ja te, mis Jummala tahtmiste möda ta melepärrast on, et ta siis sind jäll woib armastada ja allati lahke ning heameleline so wasto olla. ----

Abbiello mehhele.

Armastust nouab Jummal mehhe käest, kui Apostel Paulus ütleb: a) "Mehhed, armastage omad naesed ja ärge sage wihhaseks nende wasto. Sest Jummal on armastus ja kes armastusse sisse jääb, se jääb Jummala sisse ja Jummal temma sisse." (Kol.3,19. 1 Joan. 4.16).

---- b) "Teie mehed, ellage nendega targaste ja tehke naesterahwale kui nödrema astjale au nenda kui need, kes ka armoello päriad on, et teie palwesid ärra ei keelda" (1 Petr.3,7)- ---- Sa ei pea mitte keik sannad ni wägga terraseste tähhele pannema, ega igga tühja asja pärrast nurrisema ja taplema, waid pead önsa Lutterusse nöuandmist möda wahest otsego läbbi sörmede waatma, eest ärra minnema ja naesele ka omma au andma, et riidlemisse ja wastastikko waidlemisse läbbi teie palwesid ärra ei keelda. (1 Tim. 2,8!) Naene on ka Jummala tö riist, agga ihho polest nödrem kui sinna, kes lapsi ilmale kannab, södab, harrib ja seespiddise maia asja eest murret peab ja selleks pead sa sedda piddama, ning nenda temmaga ellama, et ta südda sudab kanda. Sa pead naesega ümberkäima nenda kui kärner omma örna wina puga (Laul 128,3), kes mitte suurt raud ahhelad egga jämmedad köit ei wötta, kui ta wössokest toe külge kinni panneb, waid seub tedda penikesse ninenarmaga. --- Naesele olled sinna se tuggi, kelle külge sa tedda armastusse läbbi pehmeste pead siduma, et ta waljo ollemisse läbbi liig arraks ei lähhä ja pärast mitte ennam ei tea, mis ta peab tegema. --- Loe ja panne tähhele, is kirjotud on essimesses Mosesse ramatus kolmandamas peatükkis kuendamas salmis, mis ka ehk sinno naese kohta tähhedab, ja lö häbbi tundes tölneriga omma wasto rindo. --- d) "Nenda peawad ka mehhed ommad naesed armastama, kui omma enneste ihhud; sest kes omma naest armastab, se armastab isse ennast. (Ewes.5,28). --- Kui ihho igdakord mite so mele järrel ei olle, kui ta must, többine ja haige on, kas lükkad teda siis sepärrast ennesest ärra? Kas sa ei toida, harri j aarmasta teda? Kas sa ei kanna hoolt ta eest ja kannata temaga? Nenda pead sa ka omma naese nödrust nind pudust armastusega kandma ja lahke maenitsusega parrandama. Sest se woib ka juhtuda, kui ta küll Jummalat kardab ja temma sanna armastab, et ta siiski sadana pettuste ja iseeenesse nödrusse läbbi wahhest eksib sulle wasto meelt on ja mitte igga kord so tahtmist möda ei joua tehha; siis kannata temmaga, kui omma ennese ihhoga. --- Pallo ennesele sedda öiged tarkust, mis üllewalt on ja tulleb mahha walgusse Issalt, et temma sind öppetaks Jummalale andma, mis Jummala pärralt on ja omma naesega ellama nenda kui Aposte maenitseb: e) "Mehhed, armastage ommad naesed nenda, kui Kristuski on armastanud koggodust ja on isse ennast selle eest ärraannud:" (Ewes. 5,25). ---- Se on, et meil nisuggune puhas, tössine ja jädav armastus peab ollema, mis Kristusse armastuse ja tema verre seest on juurdunud ning iggaweste kestab.--- Se armastus on pitkameelne (1 Kor. 13,3-8). --- Ja selle armastusse seest tulleb see wäggi, et sa omma naest öiete süddamest woid armastada ja temmaga kannatada head ja kurja, tömo ja willetsust, rikkust ja waesust, egga taha temast ärralahkuda, enne kui se keigewäggewam Jummal isse teid lahhutab aialikko surma läbbi. Sest jummalik armastus ja se meel, mis Kristuse Jeesuse sees ka olli, ei kannata egga sali sedda mitte, et sa naesega waljuste ümberkäid, teda söimad, sajatad ja ta hinge kitsikusse aiad; waid sadad sind seks, et sa wait olles ühte üksiko paika lähhad ja tuhkas ning pörmus isseennese ja omma waese naesele Önnisteggia käest abbi ning armo pallud. Siis annab pühha Waim sulle sedda öiged wallitsusse keppi, kellest kirjotud on Joannesse Ewangeeliummi kolmeteistkümnema peatükki neljateistkümnemas ja wieteistkümnemas salmis ja Apostel Peetrusse essimessest kahhekümne kolmandemast salmist sadik. Küllap siis so allandlik, lahe wait olleminne ja so waikne ellaminne naese süddame peäle möedub nenda, et ta ennast heamele ja süddamelikko römoga Jummala tahtmisse alla heidab sinno ees, ennem kui teise Jummala tahtmisse alla heidab sinno ees, ennam kui teise omma waljo sanna, taplemisse ja peksmisse läbbi. Sest siis sa küssid ja kuled keige asjade järrel, mis ta süddamele waewa ning murret teeb ja peästad pehme sannaga omma abbikasa koorma alt ära, miska mitto waest enneaego hauda lähwad! ---

Abbiello naesele.

---Jummal pärrast patto langmist naest mehhe melewalla alla panni, ütteldes: "Sesamma peab so ülle wallitsema" (1 Mos.3, 16). ---Jummala käsk wötab nese käest tarkusse ja wallitsusse ärra, kui Apostel ütleb: a) "Naesele ei anna ma mitte lubba öppetada egga mehhe ülle wallitseda, waid ta peab waikne ollema. Sest Adam on tehtud essite, pärrast Ewa (1 Tim.2,12-15!). Mees ei olle ka mitte naese pärrast lodud, waid naene mehhe pärrast." (1 Kor. 11, 9-12!).

Sepärrast peab mees sind kül armastama, agga mitte so wallitsusse al ollema.

Hinge polest olleme meie keik ühhesuggused ja ep olle mehhe egga naese wahhel ühtegi wahhet; agga ihholikkus elus tahhab Jummal, et mees peab wallitsema ja naene allaheitlik ollema. ---- Sinno sanna kuulminne on se essimenne assi, mis abbiellusse minnes Issand so käest nöuab, ilma se peäle waatmatta, missugguse mehhele sa läksid. --- b) Apostel Peetrus ütleb: "Sest seks ollete teie kutsutud, et ka Kristus teie eest on kannatanud ja teile tähte jätnud, et teie temma jälgede sees peate käima (1 Peetr. 2, 21.23). ---- d) "Nendasammoti, teie naesed, kuulge omma meeste sanna, et kui monningad on, kes sedda sanna ei ussu, naeste ello läbbi woiksid sada ilma sannata öige usso pole (1 Petr. 3, 1-6). --- e) "Agga nenda kui koggodus Kristusse melewalla al on, nenda ka naesed omma meeste melewalla al, keige asjade sees" (Ewes. 5, 24). Panne tähhele : keige asjade sees. --- Anna mehhele nou, agga kui ta omma ettewötmist parremaks arwab, siis jätta järrele, et mitte pahhandus ei tulle ; sest se woib ka olla, et monned asjad sulle rasked on ärramoista ja kui sa siiski ennast targemaks arwad, eks se olle siis, nenda kui önnis Lutterus ütleb, ühhe sandi ride sarnane mis selga ei passi.

Kui juhtub, et assi, mis mees sinno wasto meelt, omma tahtmisse järrel ette wöttis, korra sandiste lähhäb, kül ta siis teine kord sedda enneminne so head nouandmist wasowöttad ilma, et sul tarwis on allati waieldes ja rieldes peäle aiada. ---

Kui monnikord äkkitse melega sannad suust peaksid tullema, siis pallu warsti andeks ja ärra seisa mitte omma öigusse egga sannakuulmatta mele peäl, waid ütle Lutterusse maenitsust möda: "Armas mees, se ehk se sanna on wihhalse melega mo suust tulnud, anna mulle sedda andeks". ---

Olles Apostli Paulusse maenitsusse järrel:
1. Moistlik ja hea majapiddaja. Kanna hoolt, et keik seestpiddised tööd korra järrel ja ikka öigel aial tehtud sawad. Ärra jo ennast täis wina, kus üks önneto ello tulleb (Ewes. 5,8), mis läbbi mitto abbiello, maiapiddamisst ja lastekaswatamist iggawesselks aiaks on langend. ----

2. Olle tark ja noua ka wäljaspiddi kassinust, sest harrimatta luggu riette ja maiapidamisse polest on so seestpiddise ello ja süddame lo pegel. --- Korrista, pesse, ja kanna hoolt, et lapsed, rided ja pima nind söma noud iggal aial korra järrel harritud sawad, nenda kui wagga ristiinnimesse kohhus on.

3. Murretse, et toit öigel aial walmis saab, sest koddosel innimessel on se ehk ükskeik millal süakse ; agga selle, kes wälja lähhäb, on hopis teine luggu.

Wahwa naene on paljo ennam väärt kui perlid (Öpp. S. 31, 10-31). --- Mehhe sarnane naene römustab omm meest ja se mees täidab omma ello aastad rahho sees (Sir 26, 2.16-20).

Abbikasade armastus.

Öige ja tösine abbiello armastus on ülle wannematte=, wendade=, öddede ja ülle söbrade armastusse; sest ta on kui prudi ja peigmehhe armastus, mis pölleb kui tulli ja ei otsi ühtegi muud, kui sedda armastud endale hopis ommaks sada. Sepärrast on armastus üks suur Jummaa armo and, mis Loja isse on käsknud, innimesse süddamesse pannud ja aitab omma pühha Waimoga, et sa seäl sees mitte ärra ei wässi, waid sest armastussest, mis Önnisteggia sees on, uskus ello otsani kinni woid piddada. Ja siis saab so kässi hästi käima, kui sind ei kurwastus, ei wihhastus egga minisuggune assi armastussest ärra ei lahhuta. Agga kui sa omma rammo peäle lodad, ja mitte pühha Waimo abbi ei pallo, siis on so armastus köikumwa körre sarnane, mis ühhe ainsa läbbi katkikistud ja ärrarikkutud saab. Sepärrast oleg mollemad, nihästi mees kui ka naene ühhemelelissed, ärda melega teine teise wasto, Önnisteggia armastajad, süddamest halledad ja lahked.

Abbiello rahwa rahhota ja leppimatta meel.

--- Kust tulleb se, et woöra sant sanna ei lähhä mitte ni wallusaste so süddamesse kui se, mis omma abbikaas ütles?
Se tulle essite sest, et sada abbiello rahwa rahho ja ühtmeelt allati püab ärrarikkuda ; agga pordo ello aiajattel aitab ta sedda kaswatada, ja neid ikka ennam pattude sisse kinnisidduda.

Sest waenlane teab wägga hästi, et abbiello rahwa langeminne ja hukkatus rahhota ning leppimatta ellust; agga horapiddajattel nende kokkoleppimissest ja rahholissest loost tulleb.

5. Abbiello ärrarikkumissest.
----

6. Abbiello lahhutamissest.

Mis nüüd Jummal on ühte pannud, sedda ärgo lahhutago innimene mitte. Matt. 9,16. ---

7. Abbiellopälgamissest ja pordo ellust.

Jummal loi innimesse omma näo järrele (1 Mos. 7, 27), Jummala näo järrele loi ta tedda, mehheks ja naeseks loi temma neid (p. 2, 22), ja Jummal satis Ewat Adama jure. ----

8. Wallalissest pölwest.
---Ei ükski aialik seisus, waid ellaw usk Önnisteggia sisse teeb önsaks.

9. Kristusse risti auustus.

---

Teine jäggo.

Lapsed on Jehowa pärrisossa! Laul 127, 3.

Üks wägga tähhelepannemisse wäärt maenitsusse sanna wannemattele

I Peatük. Mis assi se on, mis ristirahwa lapsi meie Issandale ni wägga kalliks teeb?

II Peatük. Önsa Lutterusse maenitsusse sanna laste wannematte ja kaswatajattele.

III Peatük. Öppetus, kuida lapsed öieti ja jummalakartlikkult peawad kaswatud sama.

Lisalink internetis raamatu kohta: http://www.muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2004/laos.pdf

Mu kallis Niina! : Raimond Valgre kirju Niina Nikolajevna Vassiljevale 1944-1949. SE&JS. 2010

Helilooja Raimond Valgre ja Leningradist pärit inglise filoloogi Niina Vassiljeva kirjavahetus sattus sõjaaega, aastatesse 1944-1949. Raamatus on kirjade valikul lähtutud tegevuse arengu põhimõttest. Kirjades paratamatult esinevad kordused on teadlikult lühendatud ja/või vähendatud.

31-aastase Valgre ja 21-aastase Niina esimese silmapilgu armastusest väljakasvanud kiindumus oli sedavõrd tugev, et teatud perioodil kirjutati teineteisele lausa iga päev. Suurem osa kirjadest kirjutati inglise, harva ka vene keeles. Paljud kirjadest läksid kaduma range sõjaväetsensuuri tõttu. Niina Vassiljeva arvamusel võisid kaduma minna isegi pooled kirjad. Kahjuks puuduvad andmed Niina Vassiljeva poolt Raimond Valgrele saadetud kirjade kohta. Need on kas hävinud või alles ootavad avastamist. Niina Vassiljeva arvamisel võis osa neist hävitada ka Raimond Valgre abikaasa.

Sadu armastuskirju vahetanud Niina ja Raimond kohtusid kokku kõigest kolmel korral. Niina Vassiljeva meenutab: „Esimest kirja ootasin väga kaua. Lõpuks kirjutasin ise – ei suutnud kauem oodata. Aga samal päeval, kui oma kirja posti panin, jõudis minuni ka tema kiri.“
Valgre oli Niina kirjade üle tohutult õnnelik ja väljendas seda otsekohe: „Kallis Niina! Palju tänu kena kirja eest. Tegite mind sellega väga õnnelikuks! See on nagu kuldne päikesekiir, mis murdis läbi halli pilvise taeva..." Keerulisel ajal sõjakeerises olles unistab Valgre siiski ühisest ajast Niinaga: „Igatahes olen suur unistaja ja… südamega muusik. Kogu muusika on ju unistus… igatsus kellegi järele… Teie võiksite olla minu jaoks see „keegi“ – kas tahaksite? …kuid praegu on veel vara unistada... Usun, et saame olla kahekesi koos ja nii on kergem mööda „konarlikku eluteed“ käia". Niina oli millegipärast kurb, mille peale vastas Valgre: “Igal ööl ripub taevas hele kuu. Ma kadestan kuud – ta näeb Teid alati… Mina näen ainult Teie fotot ja võin Teist ainult unistada. Olen joonistanud Teid vist küll juba sadat moodi… Kallim, ärge olge kurb, naeratage… Minulgi on nii palju põhjusi olla kurb, millest ma ei saagi kirjutada. Kõige parem on neile mitte mõelda. Mina mängin tavaliselt siis mõnd kiiret fokstrotti, kuni mu tuju muutub. Olge õnnelik, mu kallim! Ma armastan Teid alati, ainult Teid, uskuge mind!“
Süngel sõjaajal leidis Valgre lohutust muusikast: „Üldiselt tunnen, et olen kohutavalt väsinud. Kogu see sõda ei liigu edasi – või kui, siis väga aeglaselt. Ma igatsen oma kodu, tõelist elu – ja Teid... Sõja ajal muutuvad inimesed tühjaks. Ka minuga oleks see juhtunud, kui mul ei oleks Teid ja minu muusikat. Need kaks asja muudavad kõik meeldivaks. Ilma nendeta oleksin hoopis halvem... Sain kätte oma akordioni ja koos sellega sadu toredaid laule, mis lohutavad mind ka kõige hullemas olukorras. Mul on komme, et õhtuti mängin paar tundi oma lemmiklugusid – ja unistan Teist, mu kallis – „üht muinaslugu muusikas ma kuulen… Ainus, mis aitab, on muusika.Üks ilus laul nagu pühiks ära kõik selle halva ja tooks asemele unistuse – hea ja õrna… Muusikas peab olema romantikat, nii nagu kirjutasid Tšaikovski, Chopin.“

Valgre kiire ja tihe elu oli pidevalt täis kontserteerimisi: „… on üsna suur töö nii suurele orkestrile kirjutada ja seada muusikat: meie jazz-is on 41 pillimeest. Kõik lood oli tarvis uuesti seada. See on muidugi väga huvitav töö, võtab aega. Viimastel päevadel oli meil nii palju tööd, et vaevalt jätkus aega, et süüa või magada – ning homme algab see kõik uuesti… Ja nii see päev läheb – proovid, treeningud ja ei märkagi, kui päev on käest kadunud.“ Noor andekas helilooja võttis aga elu üsna vabalt ja leidis „lahenduse“ elu nautimiseks: „…ma sain aru, et kõige ilusa taga on nii palju kõntsa ja eluraskusi, et imeline suvepäev muutub needuseks sellele, kes teeb higistamapanevat tööd, hõbedasel merel võib puhkeda torm, inimesed, kes naeratavad, hauduvad mõtetes räpaseid trikke. Ja kõik ilus on ainult väline kest, mille taga peidab ennast alatus. Inetus. Kui ma sellest aru sain, valdas mind pettumus – tahes-tahtmatult muutusin masendatuks. Ja inimene, kes armastab ilu, kas võib talle pahaks panna, et ta selleks, et näha maailma ilusamana, võtab mõned napsid…"Alkoholiga liialdamise tõttu toimus Valgre elus mitmeid keerulisi olukordi nagu näiteks abielu täiesti võõra inimesega: „Selline on saatus. Kui ma selle peale mõtlen, hakkan ma minema hulluks… Kuid nüüd ma olen kõige õnnetum inimene maailmas, ma arvan. Ta on ilus, hea ja mida kõike veel, kuid ma ei armasta teda. Ma isegi ei taha teda näha, isegi tema varju mitte. Olla koos kellegagi, kellega ei ole millestki rääkida, mõelda, et see peab nii kestma kogu elu... Selge see, et ma ei suuda seda taluda...“ Lootes Niinalt abi saada, kirjutas Valgre: „… mõtlesin, et te tulete mind päästma. Ma lootsin, et me koos mõtleme midagi välja, et sellest kohutavast situatsioonist välja rabelda. Kuid te ei tulnud…“ Valgre ellu hiilis vargsi sisse harjumus, mis hakkas noore helilooja elu hävitama ja sellele „aitasid kaasa“ ka Valgre sõbrad. Kuigi Valgre mitmel korral otsustavaid samme astus, ei saanud ta sellest ikkagi võitu: „… mul pole midagi head kirjutada. Vigastasin oma paremat kätt, üks luu oli murdunud. Käsi pandi kipsi, aga valesti ja ma sain teda vaevu liigutada. Olin nii meeleheitel ja vihane, et hakkasin ikka rohkem ja rohkem jooma. Viimaks, ühel süngel pühapäeva hommikul, kui kõik mu raha otsas oli, müüsin maha ka oma akordioni ja jõin tükk tükilt ka selle raha maha. Mõtlesin: mida ma teen selle akordioniga, kui ma ei saa mängida? Ma isegi ei tahtnud ta peale enam vaadata ja olin peaaegu õnnelik, et sain temast lahti." Masendusse langenud Valgre lootis Niinalt lohtutust leida. Niina aga, nähes Valgre otsustamatust, oli nõuks võtnud enam kirjadele mitte vastata. Valgre, olles Niinast emotsionaalselt sõltuv, kirjutas: „Palun lubage, et kirjutate mulle peagi. Tunnen end nagu põrgus ja ainult Teie kirjad toovad mulle veidigi päikesepaistet – teadmise, et Te pole mind unustanud... Tunnen, et mu elu on tüütu ja üksildane. Olgugi, et mu ümber on nii palju inimesi, tunnen end nii üksi. Nad kõik räägivad toidust, riietest, hindadest. Kuid mina unistan. Tean, et see on hullumeelsus tahta midagi enamat. Vahel tõesti mõtlen, et mul oleks parem surra, et ma olen ära elanud oma elu parema aja ja nüüdsest alates ei järgne enam muud kui ainult kannatused. Muidugi tulevad need pessimistlikud mõtted sellest, et momendil pole õiget tööd ega teenistust, raha on vähe ja ka mu heliloominguga on asjad halvad."Ajalooliselt ootavad naisterahvad meesterahvastelt otsustavaid samme või aktiivset osalemist elu juhtimisel. Ei ole aga võimalik, et naine järgneb mehele, kui mees ei suuda naist juhtida. Paraku niimoodi juhtus Raimond Valgre ja Niina Vassiljevaga. Niina pidi tagasi tõmbuma ja seda ta tegi, jättes Valgre kirjadele vastamata. Valgre oma viimases kirjas siiski loodab veel Niinalt vastust saada: „…Öelge mulle palun ükskõik, mis see ka poleks ja ükskõik, kui raske see poleks. Tõde on ikkagi parem kui teadmatus…“ Niina aga ei suuda Valgrele enam vastata.

Raamatus toodud Niina Vassiljeva intervjuu Eesti Raadiole aastast 1977, kus küsitlejaks oli Lembit Lauri, on samuti põnevaks lugemiseks: „..lõpuks mõistsin, et olen muutunud tema jaoks mingiks lootuseks… Kui inimesel on, kellest unistada, kellele mõelda, siis on see kõik hea ja talle tundub siis, et kui halb ka hetkel ka poleks, pruugib vaid tahta, ja kõik muutub heaks. Nagu Raimond ilmselt mõtles: Mul on tema, Niina. Tema armastab mind, mina teda. Kui me ainult koos oleksime… asjaolud segavad, elu lahutab, aga kui meil õnnestuks see kõik ületada, muutuks kõik heaks. Algaks uus elu, imeilus elu. Nii ta mõtles. See oli talle ankur, millest vajadusel haarata. Tookord oli neis kirjades kogu me elu. Kirjutasin talle peaaegu iga päev. See oli nagu temaga vestlemine. Ja iga päev rääkisin temaga kõigest sellest, mis mu elus toimus ja oma unistustest ka."

Veel leiab raamatu vahelt Raimond Valgre poolt ingliskeelse värssidena kirjutatud ja joonistustega illustreeritud „My lifestory“, mis oli adresseeritud Niinale. „My lifestory“ on 21 postkaardist koosnev vaimukuste ja fantaasiatega pikitud omanäoline autobiograafia. 21 postkaardi taga on tekstide eestikeelsed tõlked. Humoorikas väljenduslaad ja positiivne ellusuhtumine nakatab: „… kõndisin katkise kingaga 30 miili külmas, lumes. Igal sammul ütlesin oma paljale varbale „tere!“." Ka tundlikum Valgre tuleb märkmetest esile: „Olin algusest peale unistaja ja vaatasin läbi härmas aknaklaasi kuud. Mu väikses südames olid suured plaanid. Aga kõik ainult naersid mu üle nagu ikka.“

Elaviku sarja kuuluv 10. raamat on illustreeritud paljude fotodega. Kirjade tõlked on teinud Heino Avarsoo, kes oli helilooja polgukaaslane ja on Valgre elulugu põhjalikult uurinud. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis asuvad Valgre kirjad Heino Avarsoo isikukogus. Eessõna ja vahetekstid on kirjutanud Alo Põldmäe. Raamatu on kujundanud Kadi Pajupuu.

Eino Tamberg 80

Eino Tamberg 80

27. mail tähistab helilooja Eino Tamberg oma 80. juubelit.

Eino Tamberg ei ole kunagi kippunud meie kultuurikeskkonnas esile ei oma isikuga ega pretensioonika sõnaga, ta on püüdnud ikka ja alati jääda tahaplaanile. Aga müstilisel kombel on isegi tema vaikimisel kaalukust, targa inimese autoriteeti. Oma loominguliseks väljendusvahendiks on Eino Tamberg valinud muusika. Ainuüksi olulisemate teoste loetelu kõneleb Eino Tambergi tohutu suurest töövõimest, pühendumusest ja andest. Oma loomingumeetodi kohta on juubilar öelnud: „See oleks nagu teekond. Teose vorm tuleb sellest, kuidas teema viib mind kas teiste teemade, enda varieerimise või muude arenduste juurde…“

Helilooja lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel. Ema Linda (neiupõlvenimega Maksim) ja isa Martin Tamberg abiellusid 1924. a „Isa ei olnud musikaalne, ema aga küll," meenutab Eino Tamberg. Lapsepõlvest sai Eino Tamberg kaasa terve ja optimistliku elutunnetuse, teadmisjanu, kirjanduslembuse, teatrihuvi, keelteoskuse ning muusikaharrastuse. Klaver hangiti koju ema initsiatiivil. „Kõigepealt hakkasin ma ise klaveril meloodiakäike otsima. Hiljem, kui sain juba klaveritunde ja tundsin noote, kirjutasin oma esimesed lood ka paberile“.

Eino Tambergi koolitee algas 8-aastaselt tollases 6-klassilises Rahumäe algkoolis. Rahumäe algkoolis tegutses orkester, kus tulevane helilooja mängis harmooniumi. Orkestriga toimusid ka esinemised. „Kodus oli ema see, kes muretses kangesti, et ma saaksin muusikat õppida. Alguses toodi koju pianiino, et ma hakkaksin ise proovima ja mängima. Seejärel võeti mulle klaveriõpetaja, kelleks oli Valentine Riives. Sõjaajal sain oma esimese solfedžotunni helilooja Kaljo Raidilt. Kokkuvõttes oli klaverimängu iseõppimine ja kuus solfedžotundi kogu pagas, millega sai konservatooriumisse astutud, olles veel kümnenda klassi keskkooliõpilane.“ Keskkooli 10. ja 11. klassis oli Eino Tamberg paralleelselt Tallinna Konservatooriumi (praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) tudeng, mis tol ajal oli üsna harilik ja võimalik. Päris paljud sisseastujad tulid tollal konservatooriumi lõpetamata keskharidusega. Konservatooriumis õppis Eino Tamberg heliloomingut Eugen Kapi käe all.

Eino Tambergi mõtteid

Miks heliloojaks?„Minult on küsitud, kas looming oli minu ainus võimalik valik muusikas. Jah, ega ma lauljaks küll ei ole tahtnud kunagi saada. Ja olin ka küllalt laisk ega viitsinud klaverit harjutada, nii et pianisti poleks must samuti saanud. Ma armastasin palju lugusid lehest mängida ja tutvusin päris hulga teostega, aga ei õppinud midagi selgeks. Nii et selles mõttes oli looming just midagi minu iseloomu jaoks. Tookord ei mõelnudki ma ju selle kui elukutse peale, need mõtted tulid hoopis hiljem, võib-olla keskkoolis. Selleks ajaks oli minus selginenud tunne, et ega ma eriti midagi muud ei oskakski teha. Muusika tuli justkui ise ja loomulikult, kuigi konservatooriumiajast mäletan, et ega ma ennast eriti andekaks heliloojaks ei pidanud. Mõtlesin, isegi, et kuna ma olen suhteliselt arukas inimese, siis võib-olla peaksin hoopis muusikateadusega tegelema. Hiljem tuli siiski välja, et ma sain komponeerimisega hakkama.
Õppimise aeg oli keeruline, kuna see langes sõjajärgsesse perioodi. Näiteks kui meenutada muusikaajaloo loenguid, siis olid tunnid vaid teoreetilised, ei olnud isegi heliplaate, Hugo Lepnurm mängis klaveril lihtsalt olulisemad teosed ette. Muusikaharidus oli selles mõttes suhteliselt poolik. Samal ajal oli muusikaelu Tallinnas väga elav, praegu nii häid soliste meil ei käigi. Sai palju kontsertidel käidud kuigi repertuaaris valitses vene heliloojate muusika, mis peagi ei pakkunud enam rahuldust“.

Loomingu mõjutajad

„Helilooja saab luua ainult sellest, mis on temas sees – ta on iseenda jaoks instrument. Meie psüühika, elukogemused ja kõik, mida me elus näeme ja kogeme, meie kokkupuuted inimestega ja loodusega, armumised ja kannatused, see, mida me raamatutest loeme, teatris näeme, kontserdil või plaadilt kuuleme – kõik ladestub meisse. Näitlejad nimetavad seda emotsionaalseks mäluks. Kõik elu jooskul kogetu peitub meie psüühika tuhandetes sahtlikestes. Ma olen kindel, et inimene vajab kõiki elus esinevaid tundeid. Kannatus on loojale sama väärtuslik kui õnn. Nende proportsioon peaks olema selline, et õnne oleks pisut rohkem. Muidu võib loominguline isiksus mõnikord murduda. Loomingu muutumine johtub ühest küljest iseenda ja teisest küljest ikkagi ümbritseva muusikalise keskkonna muutumisest. See mõjub üsna tugevasti, sest kui muusikaline keskkond jääks samasuguseks ja mina ise muutuksin, siis muutuksid teostes olevad emotsioonid, aga mitte niivõrd nende kõlaline külg. Väga olulised olid mulle nooruses loetud raamatud, mida ühendas üks läbiv teema – oma elu kujundamine mitmeks erinevaks elud, elamine kui loomingu aine, püüd olla näitleja elulaval. Elu muudab vaheldusrikkamaks kõige rohkem reisimine, mis varem võimalik ei olnud ja mida nüüd sa võid teha igal hetkel, kui tuleb tuju. Lihtsalt lähed sõidad kuhugi. Ega selles vanuses suuri ja erinevaid seltskondi enam ei jõuaks ega tahakski kaasa elada. Küll aga on mind kogu elu saatnud lugemine. See ei ole vaheldus, see on lihtsalt elulaad. Olen kunagi ammu ütelnud, et kergemini võiksin ma loobuda muusikast, aga mitte raamatute lugemisest. Olen sama raamatut ka mitu korda kätte võtnud. Neli korda näiteks olen lugenud „Sõda ja rahu“. Armastan lugeda enne und, see oleks nagu traditsioon. Kuna mul on aega, loen palju ka päeva ajal. Lugemine on mu elustiil. Põhjus, miks lugemine meeldib rohkem kui muusika, on tõenäoliselt see, et muusika on ajaline, ajas kulgev kunst. See on asi, mis kestab just oma aja. Pigem midagi, mida võiks kutsuda spontaansuseks. See, mis murrab ennast välja siis, kui sa oled mingi plaani teinud või ei ole, aga mis iseseisvalt, sinu tahtest hoolimata välja tuleb. Väljendusjõud on mingi tugev laeng, mis kandub kuulajale üle, juhul, kui kuulaja avatud on. Ja mis paneb ta kuulama – vähemalt selle kuulajatüübi, kes sellele muusikatüübile vastab. Spontaansus, inspiratsioon, teisalt töö ja rutiin on lahutamatult seotud „Väga tõenäoliselt me tõlgime oma elu, mälestusi ja tundeid muusikasse. Tähendab meil on oskus ja tehnoloogia millegi väljendamiseks, ja kui meil on midagi väljendada, siis see võib ka tõlge olla. Kompositsioonitehnika peaks kuulajat aitama. Näiteks sonaadivormid on selleks mõelddu ja ka helilooja aitamiseks. Minu jaoks hakkab muusika eksisteerima alates kuulajast. Ideaalset partituuri väga sügavate mõtetega ei ole olemas, kui ta pole kuulajani jõudnud, kuni ta ei ole kuulajaga dialoogi astunud. Vastuvõtjat vaadates või tundes saab ka looja aru, mis team muusika on shead, mis seal on halba, mis seal on vääriti tehtud. Mulle on küll esiettekanded kohutavalt tähtsad. Kui ma istun saalis ja kuulan koos publikuga esiettekannet, siis ma olen nagu karmim enese vastu. Sul on koos naabriga piinlik kuulata seda, mis igavaks muutub. Üksinda olles see võib-olla polegi nii hull. Mõeldes oma loometeele, pole mul midagi dramaatilist olnud. Koos selle muusikaga, mis minu kuuldeulatusse jõudis, tulid uued elemendid juurde. Inspiratsioon tähendab minu jaoks loodava teose jaoks pideva tööga ettevalmistatud psüühikat. Teost alustades pean peaaegu alati sundima end regulaarsele tööle. Siis aga tunnen, et iga nädalaga muutub töö kergemaks ja kiiremaks. Probleem, mille lahendamiseks kulus töö algul terve päev, laheneb neljandal nädalal kümne minutiga. See imeline kergus, mis järgneb visale ettevalmistavale tööle, ongi minu jaoks inspiratsioon. Aga ka üldises mõttes pean vaimu kas raamatute lugemise või mõne muu vaimse pingutusega pidevalt tegevuses hoidmist erakordselt vajalikuks. Täpselt nii, nagu keha hoitakse vormis võimlemisega, peame ka oma vaimu vormis hoidma ja lahti võimlema. Kui vaim on hulk aega laisk olnud, siis tunned, et ta funktsioneerib vaevaliselt“.

Tööstiil
„Klaverit vajan ma päris palju. Improviseerin, otsin temaatilist materjali ja kujundeid. Aga see on ainult üks osa loominguprotsessist. Pikkade teoste puhul, mida kirjutan rohkem kui kuu aega, hakkab mu psüühika elama selle teose rütmis ja meeleolus. Ideed ja lahendused tulevad ootamatutel hetkedel ega sõltu enam klaveri või töölaua taga olemisest. Ma olen olnud ikka teelemineja. Ma hakkan kuskile minema ja umbes ka tean, kuhu tahan välja jõuda, aga ei tea eriti täpselt, kuidas ma lähen. Esimene impulss – see peab küll olema. Mis mind koos hoiab ja mida ma kasutan, eriti sümfooniates, on monotematism. Mul on paar teemat, mis käivad läbi kogu teose ja need hoiavad n-ö vormi koos. Mu muusikalised ideed ei ole vahest kõige paremad ja säravamad, aga teatud ajal olen ma osanud nendega päris palju peale hakata. Sellepärast meeldivad mulle üldse rohkem „töötlevad“ heliloojad. Tööharjumus ja töötamine on regulaarne. Ideaal oleks muidugi see, et ma oleksin 2-3 nädalat toas ja ei liiguks üldse välja. See oleks siis olemine nii-öelda tööprotsessi sees. Niimoodi aga pole veel kunagi juhtunud. Esimesed nädalad suure töö puhul on rasked, siis ma lähen sinna sisse. Ja kui ma olen seda küllaltki kaua teinud, hakkab see spontaansus tulema. See psüühika ettevalmistamine, psüühika lahtivõimlemine. Loomingut kirjutades püüan ikka teha nii et ei tuleks oopereid või teisi lava-asju palju kõrvuti. Et seal vahel oleks piisavalt sümfoonilist või kammermuusikat, et seda normaalset, absoluutset mõtlemist ikka elusana hoida. Pigem midagi, mida võiks kutsuda spontaansuseks. See, mis murrab ennast välja siis, kui sa oled mingi plaani teinud või ei ole, aga mis iseseisvalt, sinu tahtest hoolimata välja tuleb. Väljendusjõud on mingi tugev laeng, mis kandub kuulajale üle, juhul, kui kuulaja avatud on. Ja mis paneb ta kuulama – vähemalt selle kuulajatüübi, kes sellele muusikatüübile vastab. Spontaansus, inspiratsioon, teisalt töö ja rutiin on lahutamatult seotud. Helilooja jaoks on aga muusikal veel teisigi aspekte. Ma armastan tööprotsessi, rumal küll ütelda – kas just rohkem, aga vähemalt niisama palju kui tulemust. Ma ei tea, kas tulemus on hea või halb, tihti on ta halb ja mõnikord hea, aga tööprotsess ise, eriti pikemate teoste puhul, kus ma elan ühe teosega kaks, kolm, neli kuud, mõnega isegi aasta, teeb mind küll õnnelikuks. Teeb õnnelikuks ka siis, kui asi on väga raske: kas selles mõttes raske, et ma ei saa temaga hakkama, või et teema on väga masendav. Töötamine ise teeb õnnelikuks, isegi kui sul sellest midagi välja ei tule“.

Õpetamine
„Minu juures on lõpetanud üle 30 kompositsiooniõpilase ja seda on päris palju. Õpetamine on mõjutanud küll, sest see on ju suhtlemine ühe teise põlvkonna mitte üksnes muusikalise mõtlemisega vaid üldse mõtlemisega. Ja mis on kohutavalt põnev olnud – kohtuda isiksustega. Muidugi on õpilased isiksuse põnevuse suhtes olnud erinevad. Mõnikord vestled mitte muusikast, vaid hoopis millestki muust. Kõik see on rikastanud. Teise põlvkonna maailmanägemine ja muusikamõistmine on teistsugune. Seda tundma õppides saan ma natuke kauemaks ellu jääda. Alati on mul olnud raskem õpilastega, kes kuulekalt kõik omaks võtavad, mida ma ütlen. Siis olen ma hirmu tundma hakanud. Sellel hetkel ma julgen neile väga vähe ütelda. Ka õpilane peab pakkuma nn. üllatusmomendi või takistuse. Mul on hea olla kunstiga, mille juures mul on tunne, et ma peaaegu saan temast aru, aga midagi jääb kaugeks – et ma justkui ei jõua sinna peegli taha. Loomingus saab õpetada kõigepealt tehnoloogiat. Aga võib ka impulsse anda ja aidata välja mõnikord tekkinud ummikust. Minu meelest on õppejõud katalüsaator, mis püüab midagi õpilase seest esile tuua. Mis aitab tal mõnikord endas midagi leida ja vabastada. Kui tekib näiteks dialoog mingi probleemi üle – see dialoog on väga väärtuslik nii õpilasele kui ka mulle endale. Õpetajana on igal juhul vaja olla suur psühholoog ja diplomaat. Inimestega suheldes on vaja teatud viisakust. Ja psühholoogia on mind küll huvitanud. Ma ei ole seda kunagi õppinud, aga kohutavalt põnev on püüda inimestest aru saada. Lihtsalt näha võõraid inimesi ja püüda mõista, mis nendes on. Sa võid teda muidugi valesti mõista, aga see mõistatamine ise on tore protsess. Inimene on nagu kunstiteos – sa vaatad või kuulad teda ja mõtled, kas seda teost võiks kuidagi parandada või muuta või suunata. Et kas sinna saaks midagi juurde lisada või ei. Ja kas tohib lisada. Inimene on igal juhul protsess. See teeb inimese olemise väga võluvaks, et sa pidevalt muutud. Inimestele ei tohi küll kunagi ette heita, et nad on muutuvad. Tal on ju õigus muutuda“.

Atonaalsus ja tonaalsus„Atonaalsus on minu jaoks üks kõige normaalsemaid asju. Kui dodekafooniasse võib teatud kahtlusega suhtuda, siis atonaalsus – tonaalsusest vaba olemine – on väga tähtis. Samal ajal atonaalsus ei pruugi olle tonaalsuse eitamine, Nad võivad paralleelselt eksisteerida või üks võib olla näiteks teise sees. Joannas on ka dodekafooniat ka kasutatud niimoodi, et selle taustal jookseb üks täiesti lihtne viis ja dodekafoonia ümbritseb teda mingi foonina. Minu meelest kõige otstarbekamad ja kasulikumad on just niisugused ristsugutised erinevate asjade vahel. Oleme niikaugele jõudnud, et meil on väga palju vahendeid ja meil on võimalus neid kasutada ja mitte keegi ei takista enam neid kasutamast, sest dodekafoonia kohustuslikkuse aeg on mööda läinud. See dodekafoonia kohustuslikkus oli küll koomiline. Dodekafoonia oli üks vahend, mis oli uus ja mille kõige suurem väärtus oli see, et ta välistas maitsetuse. Uuena oli ta põnev“.

Sünteesimine
„Süntees kui nähtus huvitab mind üldse. Igasugused sünteesid on toredad, aga kui kogu looming läheks sünteeside peale, oleks see jälle põrutavalt igav. Igal juhul peab vahepeal midagi puhast ja absoluutse muusikaga seonduvat olema. Minu meelest, mida avaramate võimalustega on helilooja, seda kergem tal on. Ja mida rohkem ta ennast väga pika aja jooksul piirab, seda raskem tal on. Kuigi enesepiiramine võib olla ka loomingulis mõtet stimuleeriv – sa sead endale piiranguid ja seal tekivad huvitavad vastuolud ja võib-olla suuremadki pinged. Eduka loomingu üks retsepte on seada endae piirangud ja nendest õigel ajal ka loobuda. Mitte alatasa ennast piirata ja mitte ühtmoodi piirata, vaid piirata just selle hetke tunde järgi – mida ma nüüd ära jätan neist tohutuist vahendeist, millele ma oma tähelepanu keskendan“.

Hea maitse
„Muusikas on hea maitse muidugi kohutavalt oluline, aga see on asi, mida ei saa garanteerida. Tagasi vaadates paljudele oma teostele näen, et seal on heast maitsest küll puudu olnud. Ühest küljest. Teisest küljest ma mõtlen – parem üks elus mõte, mis on veidikene halva maitsega antud kui mingi surnud konstruktsioon, mis on väga hea maitsega. Labasus on parem kui meeletu igavus. Midagi öelda on tähtis. See labasus ei pruugi ju väga võitlev labasus olla. Ja kui ta igav ei ole … Ma olen niisuguste asjade peale hakanud mõtlema, et kõigel, mida me nimetame kitšiks, on ka oma eluõigus, kui see teeb nii paju inimesi õnnelikuks. Mis teda ei pruugiks siis olla? Miks me peaksime tema vastu võitlema? Tekstiga asja on suhteliselt kergem kirjutada. Tekst annab ette mingi emotsionaalse sisu ja oma rütmi, Kui sa instrumentaalset teost teed, siis pead need kõik ise välja mõtlema, Ooperi tekst on mingil määral nagu kargud, millele võid toetuda, kui sa veel halvasti käia oskad. Aga on ojht, et sa hakkad liialt teksti usaldama, hakkad lihtsalt teksti kirjeldama – seda, mis teeb asja publiku jaoks võib-olla väärtuslikumaks. Minu ooperiideaal on läbitungiv dramaturgia. Kindlasti mitte numbriooper. Ooperilaadne teos sümfoonilisega võrreldes ei tohiks olla teist laadi. Kui sul on oma loojanatuur, siis ooper peab samade ideede teenistusse minema. Tal peab olema oma areng ja ta peab publikule pakkuma huvi. Ma tahaksin, et ooper oleks liikuv, et temas oleks tegevust, et ta ei oleks väga pikka aega ilusasti lauldud asi, kus pole tegevust. Ma armastan ooperis dünaamilisust nii loojana kui ka kuulajana-vaatajana. Ma tahaksin, et publik hakkaks kaasa tundma, kaasa elama paarile tegelasele. Et publikule oleks tähtis, mida nad teevad, et ta tunneks rõõmu nende üle ja kahjutunnet, kui neil hästi ei lähe. See kaasaelamine on väga tähtis, see on ooperis teistmoodi tähtis kui sümfoonias. Ma ei taha süžeed mis mind ükskõikseks jätab. Sümfoonia tahan, et publik elaks sellele kaasa sama pingsalt kui ooperile. Valin pingelisi ja rahulikke momente ja pidevalt kõrvutan neid. Kogu aeg pinget hoida on mõttetu, sest publik väsib sellest ära ja siis ei ole enam pinget.

Psühholoogia

„Pean seda kasulikuks, kui helilooja oskab tunda huvi inimpsühholoogia vastu – kui ta neist kirjutab ooperites või kutsub publiku oma teosega kaasa elama. Hea kunstiteose retsept on küllaltki vana. Ainuke asi, mis on muutunud – see on aja kulgemise tajumine. Kui publik 200 aasta eest suutis taluda pikki teoseid, ja kui tuhandete aastate eest lauldi ja räägiti igasuguseid eeposi, ja on rahvaid, kes veel praegugi suudavad viis tundi mingit lugu jutustada veidike lauldes ja rääkides, siis meie ajatunne on teistsugune. Me oleme närvilisemad, meil on kiire, ja ka väga hea muusika minevikust ei suuda meid niimoodi köita, et suudaksime temaga poolteist tundi koos olla ja mitte närviliseks muutuda. Mina muutun küll närviliseks. Muusika on üldse üks riskantne kunst – ta toimib ajas. Heliloojal on suur vastutus, kui ta kasutab inimese aega. Kui ta kasutab seda pikalt ja ebaotstarbekalt, siis on see natukene kuritegelik. Raamatu võtad kätte ja jätad mõne lehekülje vahele kui igav on, võiu loed kahekordse kiiusega. Kõik see on ju võimalik. Maali sa vaatad just niikaua, kui sa vaatad. Aga kui sa igavat muusikat kuulates kontserdisaalis istud – sa ei saa isegi ära minna. Heliplaadi paned kinni, aga saalis istudes oled muusika vang. Kuulaja köitmine on minu jaoks teatud mõttes lausa eetiline küsimus. Heliloojate usaldus väga pikkade konstruktsioonide vastu vajab vähemalt ülekontrollimist. Võib muidugi juhtuda, et erakordselt hea helilooja suudab ka liikumatus muusikas inimeste tähelepanu köita väga pikaks ajaks. Aga see on erand. Helilooja on endale kõige parem kriitik, sest keda ta muud usaldab peale iseenda. Sellega võib muidugi ka suuri vigu teha. Tuleb osata ennast kõrvalt näha, kui olla selleks võimeline. Ma pean sõpru ja inimesi, kes mind ümbritsevad kohutavalt tähtsaks. Ma oleksin olnud teistsugune inimene, kui mind ümbritsevad inimesed poleks nii eredad olnud. Mind huvitab inimpsüühika. Ja selles mõttes ma väga armastan kirjandust ja teatrit. Ise suheldes ma ei saaks kunagi nii paljude erinevate tundelaadidega kokku puutuda kui kirjandust abiks võttes. Kirjandus on see peamine, mis on mind abistanud. Ja kirjandus on aidanud mind tund huvi ka inimeste vastu. Kirjandus oleks nn katuskunst, kui selle peaks valima. Lugemine on mu meelishobi, aga iga kord pole lugemine lõõgastus“.

Mis on kunst?„Kunst ei ole ju mitte väga püha asi. Ta on väga mitmesugune. Minu jaoks ei ole kunstis mingisugust absoluutset tõde. Ma armastan kunsti, milles on mingi saladus. Kui ma loen raematut ja saan esimesel hoobil kõigest lõpuni aru, siis ta muutub mulle juba keskel igavaks. Aga ma armastan niisuguseid teoseid, millest ma võib-olla lõpuni aru ei saa. Marquezi „100 aastat üksindust“ või… Neid asju on väga palju. Midagi peab nagu peidetuks jääma, midagi, mille ust sa ei suuda avada, võib-olla ainult pisikesest praost piiluda. Muusikaga on sama. Olen hakanud mõtlema, et selleks et midagi nautida, ei tohigi temast lõpuni aru saada. Muusikas segab mind see, et kuulates hakkan teinekord mõtlema tehnoloogia peale – kuidas ta kokku on pandud. Ja mu rõõm jääb ära. Aga kunsti puhul on rõõm kõige tähtsam. Ma ei armasta kunsti, mis on pidevalt ühesugune. Muusikas eriti. Enda karakterist lähtuvalt armastan ma muusikat, kus on kontraste, üllatusi – üllatus on mulle väga tähtis. Samal ajal – üllatus saab tekkida siis, kui on enne midagi väga püsivat olnud, mille pinnalt saab üllatada. Kui muusika on üllatusi täis, siis seal ei ole mitte ükski üllatus enam üllatus. Kui ma ise kirjutan, siis kujutan ka publikut ette, tema psüühikat – millal tal võiks igav hakata, mida ma peaksin tegema, et ta uuesti hakkaks suhtlema sellega, mida ta kuulab. Kunsti mõte on teha inimene õnnelikuks, valmistada talle rõõmu. Probleem on ainult selles: mis siis teeb rõõmu? Inimesi teevad õnnelikuks erinevad asjad, aga mõte on ikkagi üks ja sama. Õnne hulka kuulub ka suur portsjon valu. Kui me istume kontserdil või vaatame mõnda traagilist ooperit, siis see ongi just kunst, mis teeb meid valu kaudu õnnelikuks. Mõnikord. On hiiglama tore, et leidub väga erinevat kunsti. Igasugusel kunstil on eluõigus, kui talle leidub vähegi vaatajaid, kuulajaid, lugejaid. Neid ei pruugi alati olla väga palju, aga kui kunst teeb kedagi õnnelikuks, siis on see ju hea! Seejuures ei pruugi suurteos tõesti olla tähtsam kui mõni väike teos. Ma armastan väga Beethoven Üheksandat sümfooniat, aga peaaegu sama palju armastan ma ka Eliset“.

Õnn „Olen kirjutanud palju muusikat draamalavastustele, kuuldemängudele ning filmidele ja teinud seda erakordse rõõmuga. Teatrimuusikat luues muutun konkreetseks ja illustratiivseks. Just sellepärast olen alati püüdnud lava- ja filmimuusikat kirjutada vaheldumisi sümfoonilisega, sest see aitab ka ooperites ja ballettides saavutada suuremat üldistusastet ja sümfoonilisust. Ma olen kohutavalt õnnelik inimene, mul on kogu elu sedavõrd vedanud, et hakkasin üksvahe sellepärast juba hirmu tundma. Iga loominguline natuur vajab ka õnnetusi, peab tundma, mis on mure ja ahastus. Õnneks sain lõpuks ühe suure õnnetuse ja mu tundeelu tasakaalustus. Aga mul on tõesti vedanud nii loominguga kui ka isiklikus elus. Olen tõesti õnnelik inimene."

Looming
Eino Tamberg on kirjutanud muusikalisi lavateoseid (4 ooperit , 4 balletti). Palju on ta loonud vokaalsümfoonilist muusikat: (sh Kuupaisteoratoorium, 2 oratooriumi („Rahva vabaduse eest“ ja „Amores“)), kantaate, poeeme jm. Ta on kirjutanud sümfoonilist muusikat (4 sümfooniat jm.), mitu instrumentaalkontserti ja instrumentaalkammermuusikat. Lisaks leiab tema loomingu hulgast veel vokaalkammermuusikat (soololaulude tsüklid ja eraldi laulud) ja ka näidendi- ja filmimuusikat.

Eino Tambergi elust ja teostest lähemalt Eesti Muusika Infokeskuse kodulehelt:

http://www.emic.ee/helilooja/einotamberg

Järelkuulatav saade Eino Tambergist Klassikaraadios:

https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXlRea-BoxdnscEHDfkpHyqxDe_QKSmW39JQxVpxGsj-xSzha7ADeQX_TqT-SWaj-DWeHp4Nhvtd_NnchXAQpyYRQIucGAtHO5ygWw4bHCY23EKqqrM4FKALatXTAajbJXOpKHduAri23h/s1600/E+Tamberg.jpg