Helilooja Raimond Valgre ja Leningradist pärit inglise filoloogi Niina Vassiljeva kirjavahetus sattus sõjaaega, aastatesse 1944-1949. Raamatus on kirjade valikul lähtutud tegevuse arengu põhimõttest. Kirjades paratamatult esinevad kordused on teadlikult lühendatud ja/või vähendatud.
31-aastase Valgre ja 21-aastase Niina esimese silmapilgu armastusest väljakasvanud kiindumus oli sedavõrd tugev, et teatud perioodil kirjutati teineteisele lausa iga päev. Suurem osa kirjadest kirjutati inglise, harva ka vene keeles. Paljud kirjadest läksid kaduma range sõjaväetsensuuri tõttu. Niina Vassiljeva arvamusel võisid kaduma minna isegi pooled kirjad. Kahjuks puuduvad andmed Niina Vassiljeva poolt Raimond Valgrele saadetud kirjade kohta. Need on kas hävinud või alles ootavad avastamist. Niina Vassiljeva arvamisel võis osa neist hävitada ka Raimond Valgre abikaasa.
Sadu armastuskirju vahetanud Niina ja Raimond kohtusid kokku kõigest kolmel korral. Niina Vassiljeva meenutab: „Esimest kirja ootasin väga kaua. Lõpuks kirjutasin ise – ei suutnud kauem oodata. Aga samal päeval, kui oma kirja posti panin, jõudis minuni ka tema kiri.“
Valgre oli Niina kirjade üle tohutult õnnelik ja väljendas seda otsekohe: „Kallis Niina! Palju tänu kena kirja eest. Tegite mind sellega väga õnnelikuks! See on nagu kuldne päikesekiir, mis murdis läbi halli pilvise taeva..." Keerulisel ajal sõjakeerises olles unistab Valgre siiski ühisest ajast Niinaga: „Igatahes olen suur unistaja ja… südamega muusik. Kogu muusika on ju unistus… igatsus kellegi järele… Teie võiksite olla minu jaoks see „keegi“ – kas tahaksite? …kuid praegu on veel vara unistada... Usun, et saame olla kahekesi koos ja nii on kergem mööda „konarlikku eluteed“ käia". Niina oli millegipärast kurb, mille peale vastas Valgre: “Igal ööl ripub taevas hele kuu. Ma kadestan kuud – ta näeb Teid alati… Mina näen ainult Teie fotot ja võin Teist ainult unistada. Olen joonistanud Teid vist küll juba sadat moodi… Kallim, ärge olge kurb, naeratage… Minulgi on nii palju põhjusi olla kurb, millest ma ei saagi kirjutada. Kõige parem on neile mitte mõelda. Mina mängin tavaliselt siis mõnd kiiret fokstrotti, kuni mu tuju muutub. Olge õnnelik, mu kallim! Ma armastan Teid alati, ainult Teid, uskuge mind!“
Süngel sõjaajal leidis Valgre lohutust muusikast: „Üldiselt tunnen, et olen kohutavalt väsinud. Kogu see sõda ei liigu edasi – või kui, siis väga aeglaselt. Ma igatsen oma kodu, tõelist elu – ja Teid... Sõja ajal muutuvad inimesed tühjaks. Ka minuga oleks see juhtunud, kui mul ei oleks Teid ja minu muusikat. Need kaks asja muudavad kõik meeldivaks. Ilma nendeta oleksin hoopis halvem... Sain kätte oma akordioni ja koos sellega sadu toredaid laule, mis lohutavad mind ka kõige hullemas olukorras. Mul on komme, et õhtuti mängin paar tundi oma lemmiklugusid – ja unistan Teist, mu kallis – „üht muinaslugu muusikas ma kuulen… Ainus, mis aitab, on muusika.Üks ilus laul nagu pühiks ära kõik selle halva ja tooks asemele unistuse – hea ja õrna… Muusikas peab olema romantikat, nii nagu kirjutasid Tšaikovski, Chopin.“
Valgre kiire ja tihe elu oli pidevalt täis kontserteerimisi: „… on üsna suur töö nii suurele orkestrile kirjutada ja seada muusikat: meie jazz-is on 41 pillimeest. Kõik lood oli tarvis uuesti seada. See on muidugi väga huvitav töö, võtab aega. Viimastel päevadel oli meil nii palju tööd, et vaevalt jätkus aega, et süüa või magada – ning homme algab see kõik uuesti… Ja nii see päev läheb – proovid, treeningud ja ei märkagi, kui päev on käest kadunud.“ Noor andekas helilooja võttis aga elu üsna vabalt ja leidis „lahenduse“ elu nautimiseks: „…ma sain aru, et kõige ilusa taga on nii palju kõntsa ja eluraskusi, et imeline suvepäev muutub needuseks sellele, kes teeb higistamapanevat tööd, hõbedasel merel võib puhkeda torm, inimesed, kes naeratavad, hauduvad mõtetes räpaseid trikke. Ja kõik ilus on ainult väline kest, mille taga peidab ennast alatus. Inetus. Kui ma sellest aru sain, valdas mind pettumus – tahes-tahtmatult muutusin masendatuks. Ja inimene, kes armastab ilu, kas võib talle pahaks panna, et ta selleks, et näha maailma ilusamana, võtab mõned napsid…"Alkoholiga liialdamise tõttu toimus Valgre elus mitmeid keerulisi olukordi nagu näiteks abielu täiesti võõra inimesega: „Selline on saatus. Kui ma selle peale mõtlen, hakkan ma minema hulluks… Kuid nüüd ma olen kõige õnnetum inimene maailmas, ma arvan. Ta on ilus, hea ja mida kõike veel, kuid ma ei armasta teda. Ma isegi ei taha teda näha, isegi tema varju mitte. Olla koos kellegagi, kellega ei ole millestki rääkida, mõelda, et see peab nii kestma kogu elu... Selge see, et ma ei suuda seda taluda...“ Lootes Niinalt abi saada, kirjutas Valgre: „… mõtlesin, et te tulete mind päästma. Ma lootsin, et me koos mõtleme midagi välja, et sellest kohutavast situatsioonist välja rabelda. Kuid te ei tulnud…“ Valgre ellu hiilis vargsi sisse harjumus, mis hakkas noore helilooja elu hävitama ja sellele „aitasid kaasa“ ka Valgre sõbrad. Kuigi Valgre mitmel korral otsustavaid samme astus, ei saanud ta sellest ikkagi võitu: „… mul pole midagi head kirjutada. Vigastasin oma paremat kätt, üks luu oli murdunud. Käsi pandi kipsi, aga valesti ja ma sain teda vaevu liigutada. Olin nii meeleheitel ja vihane, et hakkasin ikka rohkem ja rohkem jooma. Viimaks, ühel süngel pühapäeva hommikul, kui kõik mu raha otsas oli, müüsin maha ka oma akordioni ja jõin tükk tükilt ka selle raha maha. Mõtlesin: mida ma teen selle akordioniga, kui ma ei saa mängida? Ma isegi ei tahtnud ta peale enam vaadata ja olin peaaegu õnnelik, et sain temast lahti." Masendusse langenud Valgre lootis Niinalt lohtutust leida. Niina aga, nähes Valgre otsustamatust, oli nõuks võtnud enam kirjadele mitte vastata. Valgre, olles Niinast emotsionaalselt sõltuv, kirjutas: „Palun lubage, et kirjutate mulle peagi. Tunnen end nagu põrgus ja ainult Teie kirjad toovad mulle veidigi päikesepaistet – teadmise, et Te pole mind unustanud... Tunnen, et mu elu on tüütu ja üksildane. Olgugi, et mu ümber on nii palju inimesi, tunnen end nii üksi. Nad kõik räägivad toidust, riietest, hindadest. Kuid mina unistan. Tean, et see on hullumeelsus tahta midagi enamat. Vahel tõesti mõtlen, et mul oleks parem surra, et ma olen ära elanud oma elu parema aja ja nüüdsest alates ei järgne enam muud kui ainult kannatused. Muidugi tulevad need pessimistlikud mõtted sellest, et momendil pole õiget tööd ega teenistust, raha on vähe ja ka mu heliloominguga on asjad halvad."Ajalooliselt ootavad naisterahvad meesterahvastelt otsustavaid samme või aktiivset osalemist elu juhtimisel. Ei ole aga võimalik, et naine järgneb mehele, kui mees ei suuda naist juhtida. Paraku niimoodi juhtus Raimond Valgre ja Niina Vassiljevaga. Niina pidi tagasi tõmbuma ja seda ta tegi, jättes Valgre kirjadele vastamata. Valgre oma viimases kirjas siiski loodab veel Niinalt vastust saada: „…Öelge mulle palun ükskõik, mis see ka poleks ja ükskõik, kui raske see poleks. Tõde on ikkagi parem kui teadmatus…“ Niina aga ei suuda Valgrele enam vastata.
Raamatus toodud Niina Vassiljeva intervjuu Eesti Raadiole aastast 1977, kus küsitlejaks oli Lembit Lauri, on samuti põnevaks lugemiseks: „..lõpuks mõistsin, et olen muutunud tema jaoks mingiks lootuseks… Kui inimesel on, kellest unistada, kellele mõelda, siis on see kõik hea ja talle tundub siis, et kui halb ka hetkel ka poleks, pruugib vaid tahta, ja kõik muutub heaks. Nagu Raimond ilmselt mõtles: Mul on tema, Niina. Tema armastab mind, mina teda. Kui me ainult koos oleksime… asjaolud segavad, elu lahutab, aga kui meil õnnestuks see kõik ületada, muutuks kõik heaks. Algaks uus elu, imeilus elu. Nii ta mõtles. See oli talle ankur, millest vajadusel haarata. Tookord oli neis kirjades kogu me elu. Kirjutasin talle peaaegu iga päev. See oli nagu temaga vestlemine. Ja iga päev rääkisin temaga kõigest sellest, mis mu elus toimus ja oma unistustest ka."
Veel leiab raamatu vahelt Raimond Valgre poolt ingliskeelse värssidena kirjutatud ja joonistustega illustreeritud „My lifestory“, mis oli adresseeritud Niinale. „My lifestory“ on 21 postkaardist koosnev vaimukuste ja fantaasiatega pikitud omanäoline autobiograafia. 21 postkaardi taga on tekstide eestikeelsed tõlked. Humoorikas väljenduslaad ja positiivne ellusuhtumine nakatab: „… kõndisin katkise kingaga 30 miili külmas, lumes. Igal sammul ütlesin oma paljale varbale „tere!“." Ka tundlikum Valgre tuleb märkmetest esile: „Olin algusest peale unistaja ja vaatasin läbi härmas aknaklaasi kuud. Mu väikses südames olid suured plaanid. Aga kõik ainult naersid mu üle nagu ikka.“
Elaviku sarja kuuluv 10. raamat on illustreeritud paljude fotodega. Kirjade tõlked on teinud Heino Avarsoo, kes oli helilooja polgukaaslane ja on Valgre elulugu põhjalikult uurinud. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis asuvad Valgre kirjad Heino Avarsoo isikukogus. Eessõna ja vahetekstid on kirjutanud Alo Põldmäe. Raamatu on kujundanud Kadi Pajupuu.
31-aastase Valgre ja 21-aastase Niina esimese silmapilgu armastusest väljakasvanud kiindumus oli sedavõrd tugev, et teatud perioodil kirjutati teineteisele lausa iga päev. Suurem osa kirjadest kirjutati inglise, harva ka vene keeles. Paljud kirjadest läksid kaduma range sõjaväetsensuuri tõttu. Niina Vassiljeva arvamusel võisid kaduma minna isegi pooled kirjad. Kahjuks puuduvad andmed Niina Vassiljeva poolt Raimond Valgrele saadetud kirjade kohta. Need on kas hävinud või alles ootavad avastamist. Niina Vassiljeva arvamisel võis osa neist hävitada ka Raimond Valgre abikaasa.
Sadu armastuskirju vahetanud Niina ja Raimond kohtusid kokku kõigest kolmel korral. Niina Vassiljeva meenutab: „Esimest kirja ootasin väga kaua. Lõpuks kirjutasin ise – ei suutnud kauem oodata. Aga samal päeval, kui oma kirja posti panin, jõudis minuni ka tema kiri.“
Valgre oli Niina kirjade üle tohutult õnnelik ja väljendas seda otsekohe: „Kallis Niina! Palju tänu kena kirja eest. Tegite mind sellega väga õnnelikuks! See on nagu kuldne päikesekiir, mis murdis läbi halli pilvise taeva..." Keerulisel ajal sõjakeerises olles unistab Valgre siiski ühisest ajast Niinaga: „Igatahes olen suur unistaja ja… südamega muusik. Kogu muusika on ju unistus… igatsus kellegi järele… Teie võiksite olla minu jaoks see „keegi“ – kas tahaksite? …kuid praegu on veel vara unistada... Usun, et saame olla kahekesi koos ja nii on kergem mööda „konarlikku eluteed“ käia". Niina oli millegipärast kurb, mille peale vastas Valgre: “Igal ööl ripub taevas hele kuu. Ma kadestan kuud – ta näeb Teid alati… Mina näen ainult Teie fotot ja võin Teist ainult unistada. Olen joonistanud Teid vist küll juba sadat moodi… Kallim, ärge olge kurb, naeratage… Minulgi on nii palju põhjusi olla kurb, millest ma ei saagi kirjutada. Kõige parem on neile mitte mõelda. Mina mängin tavaliselt siis mõnd kiiret fokstrotti, kuni mu tuju muutub. Olge õnnelik, mu kallim! Ma armastan Teid alati, ainult Teid, uskuge mind!“
Süngel sõjaajal leidis Valgre lohutust muusikast: „Üldiselt tunnen, et olen kohutavalt väsinud. Kogu see sõda ei liigu edasi – või kui, siis väga aeglaselt. Ma igatsen oma kodu, tõelist elu – ja Teid... Sõja ajal muutuvad inimesed tühjaks. Ka minuga oleks see juhtunud, kui mul ei oleks Teid ja minu muusikat. Need kaks asja muudavad kõik meeldivaks. Ilma nendeta oleksin hoopis halvem... Sain kätte oma akordioni ja koos sellega sadu toredaid laule, mis lohutavad mind ka kõige hullemas olukorras. Mul on komme, et õhtuti mängin paar tundi oma lemmiklugusid – ja unistan Teist, mu kallis – „üht muinaslugu muusikas ma kuulen… Ainus, mis aitab, on muusika.Üks ilus laul nagu pühiks ära kõik selle halva ja tooks asemele unistuse – hea ja õrna… Muusikas peab olema romantikat, nii nagu kirjutasid Tšaikovski, Chopin.“
Valgre kiire ja tihe elu oli pidevalt täis kontserteerimisi: „… on üsna suur töö nii suurele orkestrile kirjutada ja seada muusikat: meie jazz-is on 41 pillimeest. Kõik lood oli tarvis uuesti seada. See on muidugi väga huvitav töö, võtab aega. Viimastel päevadel oli meil nii palju tööd, et vaevalt jätkus aega, et süüa või magada – ning homme algab see kõik uuesti… Ja nii see päev läheb – proovid, treeningud ja ei märkagi, kui päev on käest kadunud.“ Noor andekas helilooja võttis aga elu üsna vabalt ja leidis „lahenduse“ elu nautimiseks: „…ma sain aru, et kõige ilusa taga on nii palju kõntsa ja eluraskusi, et imeline suvepäev muutub needuseks sellele, kes teeb higistamapanevat tööd, hõbedasel merel võib puhkeda torm, inimesed, kes naeratavad, hauduvad mõtetes räpaseid trikke. Ja kõik ilus on ainult väline kest, mille taga peidab ennast alatus. Inetus. Kui ma sellest aru sain, valdas mind pettumus – tahes-tahtmatult muutusin masendatuks. Ja inimene, kes armastab ilu, kas võib talle pahaks panna, et ta selleks, et näha maailma ilusamana, võtab mõned napsid…"Alkoholiga liialdamise tõttu toimus Valgre elus mitmeid keerulisi olukordi nagu näiteks abielu täiesti võõra inimesega: „Selline on saatus. Kui ma selle peale mõtlen, hakkan ma minema hulluks… Kuid nüüd ma olen kõige õnnetum inimene maailmas, ma arvan. Ta on ilus, hea ja mida kõike veel, kuid ma ei armasta teda. Ma isegi ei taha teda näha, isegi tema varju mitte. Olla koos kellegagi, kellega ei ole millestki rääkida, mõelda, et see peab nii kestma kogu elu... Selge see, et ma ei suuda seda taluda...“ Lootes Niinalt abi saada, kirjutas Valgre: „… mõtlesin, et te tulete mind päästma. Ma lootsin, et me koos mõtleme midagi välja, et sellest kohutavast situatsioonist välja rabelda. Kuid te ei tulnud…“ Valgre ellu hiilis vargsi sisse harjumus, mis hakkas noore helilooja elu hävitama ja sellele „aitasid kaasa“ ka Valgre sõbrad. Kuigi Valgre mitmel korral otsustavaid samme astus, ei saanud ta sellest ikkagi võitu: „… mul pole midagi head kirjutada. Vigastasin oma paremat kätt, üks luu oli murdunud. Käsi pandi kipsi, aga valesti ja ma sain teda vaevu liigutada. Olin nii meeleheitel ja vihane, et hakkasin ikka rohkem ja rohkem jooma. Viimaks, ühel süngel pühapäeva hommikul, kui kõik mu raha otsas oli, müüsin maha ka oma akordioni ja jõin tükk tükilt ka selle raha maha. Mõtlesin: mida ma teen selle akordioniga, kui ma ei saa mängida? Ma isegi ei tahtnud ta peale enam vaadata ja olin peaaegu õnnelik, et sain temast lahti." Masendusse langenud Valgre lootis Niinalt lohtutust leida. Niina aga, nähes Valgre otsustamatust, oli nõuks võtnud enam kirjadele mitte vastata. Valgre, olles Niinast emotsionaalselt sõltuv, kirjutas: „Palun lubage, et kirjutate mulle peagi. Tunnen end nagu põrgus ja ainult Teie kirjad toovad mulle veidigi päikesepaistet – teadmise, et Te pole mind unustanud... Tunnen, et mu elu on tüütu ja üksildane. Olgugi, et mu ümber on nii palju inimesi, tunnen end nii üksi. Nad kõik räägivad toidust, riietest, hindadest. Kuid mina unistan. Tean, et see on hullumeelsus tahta midagi enamat. Vahel tõesti mõtlen, et mul oleks parem surra, et ma olen ära elanud oma elu parema aja ja nüüdsest alates ei järgne enam muud kui ainult kannatused. Muidugi tulevad need pessimistlikud mõtted sellest, et momendil pole õiget tööd ega teenistust, raha on vähe ja ka mu heliloominguga on asjad halvad."Ajalooliselt ootavad naisterahvad meesterahvastelt otsustavaid samme või aktiivset osalemist elu juhtimisel. Ei ole aga võimalik, et naine järgneb mehele, kui mees ei suuda naist juhtida. Paraku niimoodi juhtus Raimond Valgre ja Niina Vassiljevaga. Niina pidi tagasi tõmbuma ja seda ta tegi, jättes Valgre kirjadele vastamata. Valgre oma viimases kirjas siiski loodab veel Niinalt vastust saada: „…Öelge mulle palun ükskõik, mis see ka poleks ja ükskõik, kui raske see poleks. Tõde on ikkagi parem kui teadmatus…“ Niina aga ei suuda Valgrele enam vastata.
Raamatus toodud Niina Vassiljeva intervjuu Eesti Raadiole aastast 1977, kus küsitlejaks oli Lembit Lauri, on samuti põnevaks lugemiseks: „..lõpuks mõistsin, et olen muutunud tema jaoks mingiks lootuseks… Kui inimesel on, kellest unistada, kellele mõelda, siis on see kõik hea ja talle tundub siis, et kui halb ka hetkel ka poleks, pruugib vaid tahta, ja kõik muutub heaks. Nagu Raimond ilmselt mõtles: Mul on tema, Niina. Tema armastab mind, mina teda. Kui me ainult koos oleksime… asjaolud segavad, elu lahutab, aga kui meil õnnestuks see kõik ületada, muutuks kõik heaks. Algaks uus elu, imeilus elu. Nii ta mõtles. See oli talle ankur, millest vajadusel haarata. Tookord oli neis kirjades kogu me elu. Kirjutasin talle peaaegu iga päev. See oli nagu temaga vestlemine. Ja iga päev rääkisin temaga kõigest sellest, mis mu elus toimus ja oma unistustest ka."
Veel leiab raamatu vahelt Raimond Valgre poolt ingliskeelse värssidena kirjutatud ja joonistustega illustreeritud „My lifestory“, mis oli adresseeritud Niinale. „My lifestory“ on 21 postkaardist koosnev vaimukuste ja fantaasiatega pikitud omanäoline autobiograafia. 21 postkaardi taga on tekstide eestikeelsed tõlked. Humoorikas väljenduslaad ja positiivne ellusuhtumine nakatab: „… kõndisin katkise kingaga 30 miili külmas, lumes. Igal sammul ütlesin oma paljale varbale „tere!“." Ka tundlikum Valgre tuleb märkmetest esile: „Olin algusest peale unistaja ja vaatasin läbi härmas aknaklaasi kuud. Mu väikses südames olid suured plaanid. Aga kõik ainult naersid mu üle nagu ikka.“
Elaviku sarja kuuluv 10. raamat on illustreeritud paljude fotodega. Kirjade tõlked on teinud Heino Avarsoo, kes oli helilooja polgukaaslane ja on Valgre elulugu põhjalikult uurinud. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis asuvad Valgre kirjad Heino Avarsoo isikukogus. Eessõna ja vahetekstid on kirjutanud Alo Põldmäe. Raamatu on kujundanud Kadi Pajupuu.
No comments:
Post a Comment