27. mail tähistab helilooja Eino Tamberg oma 80. juubelit.
Eino Tamberg ei ole kunagi kippunud meie kultuurikeskkonnas esile ei oma isikuga ega pretensioonika sõnaga, ta on püüdnud ikka ja alati jääda tahaplaanile. Aga müstilisel kombel on isegi tema vaikimisel kaalukust, targa inimese autoriteeti. Oma loominguliseks väljendusvahendiks on Eino Tamberg valinud muusika. Ainuüksi olulisemate teoste loetelu kõneleb Eino Tambergi tohutu suurest töövõimest, pühendumusest ja andest. Oma loomingumeetodi kohta on juubilar öelnud: „See oleks nagu teekond. Teose vorm tuleb sellest, kuidas teema viib mind kas teiste teemade, enda varieerimise või muude arenduste juurde…“
Helilooja lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel. Ema Linda (neiupõlvenimega Maksim) ja isa Martin Tamberg abiellusid 1924. a „Isa ei olnud musikaalne, ema aga küll," meenutab Eino Tamberg. Lapsepõlvest sai Eino Tamberg kaasa terve ja optimistliku elutunnetuse, teadmisjanu, kirjanduslembuse, teatrihuvi, keelteoskuse ning muusikaharrastuse. Klaver hangiti koju ema initsiatiivil. „Kõigepealt hakkasin ma ise klaveril meloodiakäike otsima. Hiljem, kui sain juba klaveritunde ja tundsin noote, kirjutasin oma esimesed lood ka paberile“.
Eino Tambergi koolitee algas 8-aastaselt tollases 6-klassilises Rahumäe algkoolis. Rahumäe algkoolis tegutses orkester, kus tulevane helilooja mängis harmooniumi. Orkestriga toimusid ka esinemised. „Kodus oli ema see, kes muretses kangesti, et ma saaksin muusikat õppida. Alguses toodi koju pianiino, et ma hakkaksin ise proovima ja mängima. Seejärel võeti mulle klaveriõpetaja, kelleks oli Valentine Riives. Sõjaajal sain oma esimese solfedžotunni helilooja Kaljo Raidilt. Kokkuvõttes oli klaverimängu iseõppimine ja kuus solfedžotundi kogu pagas, millega sai konservatooriumisse astutud, olles veel kümnenda klassi keskkooliõpilane.“ Keskkooli 10. ja 11. klassis oli Eino Tamberg paralleelselt Tallinna Konservatooriumi (praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) tudeng, mis tol ajal oli üsna harilik ja võimalik. Päris paljud sisseastujad tulid tollal konservatooriumi lõpetamata keskharidusega. Konservatooriumis õppis Eino Tamberg heliloomingut Eugen Kapi käe all.
Helilooja lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel. Ema Linda (neiupõlvenimega Maksim) ja isa Martin Tamberg abiellusid 1924. a „Isa ei olnud musikaalne, ema aga küll," meenutab Eino Tamberg. Lapsepõlvest sai Eino Tamberg kaasa terve ja optimistliku elutunnetuse, teadmisjanu, kirjanduslembuse, teatrihuvi, keelteoskuse ning muusikaharrastuse. Klaver hangiti koju ema initsiatiivil. „Kõigepealt hakkasin ma ise klaveril meloodiakäike otsima. Hiljem, kui sain juba klaveritunde ja tundsin noote, kirjutasin oma esimesed lood ka paberile“.
Eino Tambergi koolitee algas 8-aastaselt tollases 6-klassilises Rahumäe algkoolis. Rahumäe algkoolis tegutses orkester, kus tulevane helilooja mängis harmooniumi. Orkestriga toimusid ka esinemised. „Kodus oli ema see, kes muretses kangesti, et ma saaksin muusikat õppida. Alguses toodi koju pianiino, et ma hakkaksin ise proovima ja mängima. Seejärel võeti mulle klaveriõpetaja, kelleks oli Valentine Riives. Sõjaajal sain oma esimese solfedžotunni helilooja Kaljo Raidilt. Kokkuvõttes oli klaverimängu iseõppimine ja kuus solfedžotundi kogu pagas, millega sai konservatooriumisse astutud, olles veel kümnenda klassi keskkooliõpilane.“ Keskkooli 10. ja 11. klassis oli Eino Tamberg paralleelselt Tallinna Konservatooriumi (praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) tudeng, mis tol ajal oli üsna harilik ja võimalik. Päris paljud sisseastujad tulid tollal konservatooriumi lõpetamata keskharidusega. Konservatooriumis õppis Eino Tamberg heliloomingut Eugen Kapi käe all.
Eino Tambergi mõtteid
Miks heliloojaks?„Minult on küsitud, kas looming oli minu ainus võimalik valik muusikas. Jah, ega ma lauljaks küll ei ole tahtnud kunagi saada. Ja olin ka küllalt laisk ega viitsinud klaverit harjutada, nii et pianisti poleks must samuti saanud. Ma armastasin palju lugusid lehest mängida ja tutvusin päris hulga teostega, aga ei õppinud midagi selgeks. Nii et selles mõttes oli looming just midagi minu iseloomu jaoks. Tookord ei mõelnudki ma ju selle kui elukutse peale, need mõtted tulid hoopis hiljem, võib-olla keskkoolis. Selleks ajaks oli minus selginenud tunne, et ega ma eriti midagi muud ei oskakski teha. Muusika tuli justkui ise ja loomulikult, kuigi konservatooriumiajast mäletan, et ega ma ennast eriti andekaks heliloojaks ei pidanud. Mõtlesin, isegi, et kuna ma olen suhteliselt arukas inimese, siis võib-olla peaksin hoopis muusikateadusega tegelema. Hiljem tuli siiski välja, et ma sain komponeerimisega hakkama.
Õppimise aeg oli keeruline, kuna see langes sõjajärgsesse perioodi. Näiteks kui meenutada muusikaajaloo loenguid, siis olid tunnid vaid teoreetilised, ei olnud isegi heliplaate, Hugo Lepnurm mängis klaveril lihtsalt olulisemad teosed ette. Muusikaharidus oli selles mõttes suhteliselt poolik. Samal ajal oli muusikaelu Tallinnas väga elav, praegu nii häid soliste meil ei käigi. Sai palju kontsertidel käidud kuigi repertuaaris valitses vene heliloojate muusika, mis peagi ei pakkunud enam rahuldust“.
Loomingu mõjutajad
„Helilooja saab luua ainult sellest, mis on temas sees – ta on iseenda jaoks instrument. Meie psüühika, elukogemused ja kõik, mida me elus näeme ja kogeme, meie kokkupuuted inimestega ja loodusega, armumised ja kannatused, see, mida me raamatutest loeme, teatris näeme, kontserdil või plaadilt kuuleme – kõik ladestub meisse. Näitlejad nimetavad seda emotsionaalseks mäluks. Kõik elu jooskul kogetu peitub meie psüühika tuhandetes sahtlikestes. Ma olen kindel, et inimene vajab kõiki elus esinevaid tundeid. Kannatus on loojale sama väärtuslik kui õnn. Nende proportsioon peaks olema selline, et õnne oleks pisut rohkem. Muidu võib loominguline isiksus mõnikord murduda. Loomingu muutumine johtub ühest küljest iseenda ja teisest küljest ikkagi ümbritseva muusikalise keskkonna muutumisest. See mõjub üsna tugevasti, sest kui muusikaline keskkond jääks samasuguseks ja mina ise muutuksin, siis muutuksid teostes olevad emotsioonid, aga mitte niivõrd nende kõlaline külg. Väga olulised olid mulle nooruses loetud raamatud, mida ühendas üks läbiv teema – oma elu kujundamine mitmeks erinevaks elud, elamine kui loomingu aine, püüd olla näitleja elulaval. Elu muudab vaheldusrikkamaks kõige rohkem reisimine, mis varem võimalik ei olnud ja mida nüüd sa võid teha igal hetkel, kui tuleb tuju. Lihtsalt lähed sõidad kuhugi. Ega selles vanuses suuri ja erinevaid seltskondi enam ei jõuaks ega tahakski kaasa elada. Küll aga on mind kogu elu saatnud lugemine. See ei ole vaheldus, see on lihtsalt elulaad. Olen kunagi ammu ütelnud, et kergemini võiksin ma loobuda muusikast, aga mitte raamatute lugemisest. Olen sama raamatut ka mitu korda kätte võtnud. Neli korda näiteks olen lugenud „Sõda ja rahu“. Armastan lugeda enne und, see oleks nagu traditsioon. Kuna mul on aega, loen palju ka päeva ajal. Lugemine on mu elustiil. Põhjus, miks lugemine meeldib rohkem kui muusika, on tõenäoliselt see, et muusika on ajaline, ajas kulgev kunst. See on asi, mis kestab just oma aja. Pigem midagi, mida võiks kutsuda spontaansuseks. See, mis murrab ennast välja siis, kui sa oled mingi plaani teinud või ei ole, aga mis iseseisvalt, sinu tahtest hoolimata välja tuleb. Väljendusjõud on mingi tugev laeng, mis kandub kuulajale üle, juhul, kui kuulaja avatud on. Ja mis paneb ta kuulama – vähemalt selle kuulajatüübi, kes sellele muusikatüübile vastab. Spontaansus, inspiratsioon, teisalt töö ja rutiin on lahutamatult seotud „Väga tõenäoliselt me tõlgime oma elu, mälestusi ja tundeid muusikasse. Tähendab meil on oskus ja tehnoloogia millegi väljendamiseks, ja kui meil on midagi väljendada, siis see võib ka tõlge olla. Kompositsioonitehnika peaks kuulajat aitama. Näiteks sonaadivormid on selleks mõelddu ja ka helilooja aitamiseks. Minu jaoks hakkab muusika eksisteerima alates kuulajast. Ideaalset partituuri väga sügavate mõtetega ei ole olemas, kui ta pole kuulajani jõudnud, kuni ta ei ole kuulajaga dialoogi astunud. Vastuvõtjat vaadates või tundes saab ka looja aru, mis team muusika on shead, mis seal on halba, mis seal on vääriti tehtud. Mulle on küll esiettekanded kohutavalt tähtsad. Kui ma istun saalis ja kuulan koos publikuga esiettekannet, siis ma olen nagu karmim enese vastu. Sul on koos naabriga piinlik kuulata seda, mis igavaks muutub. Üksinda olles see võib-olla polegi nii hull. Mõeldes oma loometeele, pole mul midagi dramaatilist olnud. Koos selle muusikaga, mis minu kuuldeulatusse jõudis, tulid uued elemendid juurde. Inspiratsioon tähendab minu jaoks loodava teose jaoks pideva tööga ettevalmistatud psüühikat. Teost alustades pean peaaegu alati sundima end regulaarsele tööle. Siis aga tunnen, et iga nädalaga muutub töö kergemaks ja kiiremaks. Probleem, mille lahendamiseks kulus töö algul terve päev, laheneb neljandal nädalal kümne minutiga. See imeline kergus, mis järgneb visale ettevalmistavale tööle, ongi minu jaoks inspiratsioon. Aga ka üldises mõttes pean vaimu kas raamatute lugemise või mõne muu vaimse pingutusega pidevalt tegevuses hoidmist erakordselt vajalikuks. Täpselt nii, nagu keha hoitakse vormis võimlemisega, peame ka oma vaimu vormis hoidma ja lahti võimlema. Kui vaim on hulk aega laisk olnud, siis tunned, et ta funktsioneerib vaevaliselt“.
Tööstiil
„Klaverit vajan ma päris palju. Improviseerin, otsin temaatilist materjali ja kujundeid. Aga see on ainult üks osa loominguprotsessist. Pikkade teoste puhul, mida kirjutan rohkem kui kuu aega, hakkab mu psüühika elama selle teose rütmis ja meeleolus. Ideed ja lahendused tulevad ootamatutel hetkedel ega sõltu enam klaveri või töölaua taga olemisest. Ma olen olnud ikka teelemineja. Ma hakkan kuskile minema ja umbes ka tean, kuhu tahan välja jõuda, aga ei tea eriti täpselt, kuidas ma lähen. Esimene impulss – see peab küll olema. Mis mind koos hoiab ja mida ma kasutan, eriti sümfooniates, on monotematism. Mul on paar teemat, mis käivad läbi kogu teose ja need hoiavad n-ö vormi koos. Mu muusikalised ideed ei ole vahest kõige paremad ja säravamad, aga teatud ajal olen ma osanud nendega päris palju peale hakata. Sellepärast meeldivad mulle üldse rohkem „töötlevad“ heliloojad. Tööharjumus ja töötamine on regulaarne. Ideaal oleks muidugi see, et ma oleksin 2-3 nädalat toas ja ei liiguks üldse välja. See oleks siis olemine nii-öelda tööprotsessi sees. Niimoodi aga pole veel kunagi juhtunud. Esimesed nädalad suure töö puhul on rasked, siis ma lähen sinna sisse. Ja kui ma olen seda küllaltki kaua teinud, hakkab see spontaansus tulema. See psüühika ettevalmistamine, psüühika lahtivõimlemine. Loomingut kirjutades püüan ikka teha nii et ei tuleks oopereid või teisi lava-asju palju kõrvuti. Et seal vahel oleks piisavalt sümfoonilist või kammermuusikat, et seda normaalset, absoluutset mõtlemist ikka elusana hoida. Pigem midagi, mida võiks kutsuda spontaansuseks. See, mis murrab ennast välja siis, kui sa oled mingi plaani teinud või ei ole, aga mis iseseisvalt, sinu tahtest hoolimata välja tuleb. Väljendusjõud on mingi tugev laeng, mis kandub kuulajale üle, juhul, kui kuulaja avatud on. Ja mis paneb ta kuulama – vähemalt selle kuulajatüübi, kes sellele muusikatüübile vastab. Spontaansus, inspiratsioon, teisalt töö ja rutiin on lahutamatult seotud. Helilooja jaoks on aga muusikal veel teisigi aspekte. Ma armastan tööprotsessi, rumal küll ütelda – kas just rohkem, aga vähemalt niisama palju kui tulemust. Ma ei tea, kas tulemus on hea või halb, tihti on ta halb ja mõnikord hea, aga tööprotsess ise, eriti pikemate teoste puhul, kus ma elan ühe teosega kaks, kolm, neli kuud, mõnega isegi aasta, teeb mind küll õnnelikuks. Teeb õnnelikuks ka siis, kui asi on väga raske: kas selles mõttes raske, et ma ei saa temaga hakkama, või et teema on väga masendav. Töötamine ise teeb õnnelikuks, isegi kui sul sellest midagi välja ei tule“.
„Klaverit vajan ma päris palju. Improviseerin, otsin temaatilist materjali ja kujundeid. Aga see on ainult üks osa loominguprotsessist. Pikkade teoste puhul, mida kirjutan rohkem kui kuu aega, hakkab mu psüühika elama selle teose rütmis ja meeleolus. Ideed ja lahendused tulevad ootamatutel hetkedel ega sõltu enam klaveri või töölaua taga olemisest. Ma olen olnud ikka teelemineja. Ma hakkan kuskile minema ja umbes ka tean, kuhu tahan välja jõuda, aga ei tea eriti täpselt, kuidas ma lähen. Esimene impulss – see peab küll olema. Mis mind koos hoiab ja mida ma kasutan, eriti sümfooniates, on monotematism. Mul on paar teemat, mis käivad läbi kogu teose ja need hoiavad n-ö vormi koos. Mu muusikalised ideed ei ole vahest kõige paremad ja säravamad, aga teatud ajal olen ma osanud nendega päris palju peale hakata. Sellepärast meeldivad mulle üldse rohkem „töötlevad“ heliloojad. Tööharjumus ja töötamine on regulaarne. Ideaal oleks muidugi see, et ma oleksin 2-3 nädalat toas ja ei liiguks üldse välja. See oleks siis olemine nii-öelda tööprotsessi sees. Niimoodi aga pole veel kunagi juhtunud. Esimesed nädalad suure töö puhul on rasked, siis ma lähen sinna sisse. Ja kui ma olen seda küllaltki kaua teinud, hakkab see spontaansus tulema. See psüühika ettevalmistamine, psüühika lahtivõimlemine. Loomingut kirjutades püüan ikka teha nii et ei tuleks oopereid või teisi lava-asju palju kõrvuti. Et seal vahel oleks piisavalt sümfoonilist või kammermuusikat, et seda normaalset, absoluutset mõtlemist ikka elusana hoida. Pigem midagi, mida võiks kutsuda spontaansuseks. See, mis murrab ennast välja siis, kui sa oled mingi plaani teinud või ei ole, aga mis iseseisvalt, sinu tahtest hoolimata välja tuleb. Väljendusjõud on mingi tugev laeng, mis kandub kuulajale üle, juhul, kui kuulaja avatud on. Ja mis paneb ta kuulama – vähemalt selle kuulajatüübi, kes sellele muusikatüübile vastab. Spontaansus, inspiratsioon, teisalt töö ja rutiin on lahutamatult seotud. Helilooja jaoks on aga muusikal veel teisigi aspekte. Ma armastan tööprotsessi, rumal küll ütelda – kas just rohkem, aga vähemalt niisama palju kui tulemust. Ma ei tea, kas tulemus on hea või halb, tihti on ta halb ja mõnikord hea, aga tööprotsess ise, eriti pikemate teoste puhul, kus ma elan ühe teosega kaks, kolm, neli kuud, mõnega isegi aasta, teeb mind küll õnnelikuks. Teeb õnnelikuks ka siis, kui asi on väga raske: kas selles mõttes raske, et ma ei saa temaga hakkama, või et teema on väga masendav. Töötamine ise teeb õnnelikuks, isegi kui sul sellest midagi välja ei tule“.
Õpetamine
„Minu juures on lõpetanud üle 30 kompositsiooniõpilase ja seda on päris palju. Õpetamine on mõjutanud küll, sest see on ju suhtlemine ühe teise põlvkonna mitte üksnes muusikalise mõtlemisega vaid üldse mõtlemisega. Ja mis on kohutavalt põnev olnud – kohtuda isiksustega. Muidugi on õpilased isiksuse põnevuse suhtes olnud erinevad. Mõnikord vestled mitte muusikast, vaid hoopis millestki muust. Kõik see on rikastanud. Teise põlvkonna maailmanägemine ja muusikamõistmine on teistsugune. Seda tundma õppides saan ma natuke kauemaks ellu jääda. Alati on mul olnud raskem õpilastega, kes kuulekalt kõik omaks võtavad, mida ma ütlen. Siis olen ma hirmu tundma hakanud. Sellel hetkel ma julgen neile väga vähe ütelda. Ka õpilane peab pakkuma nn. üllatusmomendi või takistuse. Mul on hea olla kunstiga, mille juures mul on tunne, et ma peaaegu saan temast aru, aga midagi jääb kaugeks – et ma justkui ei jõua sinna peegli taha. Loomingus saab õpetada kõigepealt tehnoloogiat. Aga võib ka impulsse anda ja aidata välja mõnikord tekkinud ummikust. Minu meelest on õppejõud katalüsaator, mis püüab midagi õpilase seest esile tuua. Mis aitab tal mõnikord endas midagi leida ja vabastada. Kui tekib näiteks dialoog mingi probleemi üle – see dialoog on väga väärtuslik nii õpilasele kui ka mulle endale. Õpetajana on igal juhul vaja olla suur psühholoog ja diplomaat. Inimestega suheldes on vaja teatud viisakust. Ja psühholoogia on mind küll huvitanud. Ma ei ole seda kunagi õppinud, aga kohutavalt põnev on püüda inimestest aru saada. Lihtsalt näha võõraid inimesi ja püüda mõista, mis nendes on. Sa võid teda muidugi valesti mõista, aga see mõistatamine ise on tore protsess. Inimene on nagu kunstiteos – sa vaatad või kuulad teda ja mõtled, kas seda teost võiks kuidagi parandada või muuta või suunata. Et kas sinna saaks midagi juurde lisada või ei. Ja kas tohib lisada. Inimene on igal juhul protsess. See teeb inimese olemise väga võluvaks, et sa pidevalt muutud. Inimestele ei tohi küll kunagi ette heita, et nad on muutuvad. Tal on ju õigus muutuda“.
„Minu juures on lõpetanud üle 30 kompositsiooniõpilase ja seda on päris palju. Õpetamine on mõjutanud küll, sest see on ju suhtlemine ühe teise põlvkonna mitte üksnes muusikalise mõtlemisega vaid üldse mõtlemisega. Ja mis on kohutavalt põnev olnud – kohtuda isiksustega. Muidugi on õpilased isiksuse põnevuse suhtes olnud erinevad. Mõnikord vestled mitte muusikast, vaid hoopis millestki muust. Kõik see on rikastanud. Teise põlvkonna maailmanägemine ja muusikamõistmine on teistsugune. Seda tundma õppides saan ma natuke kauemaks ellu jääda. Alati on mul olnud raskem õpilastega, kes kuulekalt kõik omaks võtavad, mida ma ütlen. Siis olen ma hirmu tundma hakanud. Sellel hetkel ma julgen neile väga vähe ütelda. Ka õpilane peab pakkuma nn. üllatusmomendi või takistuse. Mul on hea olla kunstiga, mille juures mul on tunne, et ma peaaegu saan temast aru, aga midagi jääb kaugeks – et ma justkui ei jõua sinna peegli taha. Loomingus saab õpetada kõigepealt tehnoloogiat. Aga võib ka impulsse anda ja aidata välja mõnikord tekkinud ummikust. Minu meelest on õppejõud katalüsaator, mis püüab midagi õpilase seest esile tuua. Mis aitab tal mõnikord endas midagi leida ja vabastada. Kui tekib näiteks dialoog mingi probleemi üle – see dialoog on väga väärtuslik nii õpilasele kui ka mulle endale. Õpetajana on igal juhul vaja olla suur psühholoog ja diplomaat. Inimestega suheldes on vaja teatud viisakust. Ja psühholoogia on mind küll huvitanud. Ma ei ole seda kunagi õppinud, aga kohutavalt põnev on püüda inimestest aru saada. Lihtsalt näha võõraid inimesi ja püüda mõista, mis nendes on. Sa võid teda muidugi valesti mõista, aga see mõistatamine ise on tore protsess. Inimene on nagu kunstiteos – sa vaatad või kuulad teda ja mõtled, kas seda teost võiks kuidagi parandada või muuta või suunata. Et kas sinna saaks midagi juurde lisada või ei. Ja kas tohib lisada. Inimene on igal juhul protsess. See teeb inimese olemise väga võluvaks, et sa pidevalt muutud. Inimestele ei tohi küll kunagi ette heita, et nad on muutuvad. Tal on ju õigus muutuda“.
Atonaalsus ja tonaalsus„Atonaalsus on minu jaoks üks kõige normaalsemaid asju. Kui dodekafooniasse võib teatud kahtlusega suhtuda, siis atonaalsus – tonaalsusest vaba olemine – on väga tähtis. Samal ajal atonaalsus ei pruugi olle tonaalsuse eitamine, Nad võivad paralleelselt eksisteerida või üks võib olla näiteks teise sees. Joannas on ka dodekafooniat ka kasutatud niimoodi, et selle taustal jookseb üks täiesti lihtne viis ja dodekafoonia ümbritseb teda mingi foonina. Minu meelest kõige otstarbekamad ja kasulikumad on just niisugused ristsugutised erinevate asjade vahel. Oleme niikaugele jõudnud, et meil on väga palju vahendeid ja meil on võimalus neid kasutada ja mitte keegi ei takista enam neid kasutamast, sest dodekafoonia kohustuslikkuse aeg on mööda läinud. See dodekafoonia kohustuslikkus oli küll koomiline. Dodekafoonia oli üks vahend, mis oli uus ja mille kõige suurem väärtus oli see, et ta välistas maitsetuse. Uuena oli ta põnev“.
Sünteesimine
„Süntees kui nähtus huvitab mind üldse. Igasugused sünteesid on toredad, aga kui kogu looming läheks sünteeside peale, oleks see jälle põrutavalt igav. Igal juhul peab vahepeal midagi puhast ja absoluutse muusikaga seonduvat olema. Minu meelest, mida avaramate võimalustega on helilooja, seda kergem tal on. Ja mida rohkem ta ennast väga pika aja jooksul piirab, seda raskem tal on. Kuigi enesepiiramine võib olla ka loomingulis mõtet stimuleeriv – sa sead endale piiranguid ja seal tekivad huvitavad vastuolud ja võib-olla suuremadki pinged. Eduka loomingu üks retsepte on seada endae piirangud ja nendest õigel ajal ka loobuda. Mitte alatasa ennast piirata ja mitte ühtmoodi piirata, vaid piirata just selle hetke tunde järgi – mida ma nüüd ära jätan neist tohutuist vahendeist, millele ma oma tähelepanu keskendan“.
„Süntees kui nähtus huvitab mind üldse. Igasugused sünteesid on toredad, aga kui kogu looming läheks sünteeside peale, oleks see jälle põrutavalt igav. Igal juhul peab vahepeal midagi puhast ja absoluutse muusikaga seonduvat olema. Minu meelest, mida avaramate võimalustega on helilooja, seda kergem tal on. Ja mida rohkem ta ennast väga pika aja jooksul piirab, seda raskem tal on. Kuigi enesepiiramine võib olla ka loomingulis mõtet stimuleeriv – sa sead endale piiranguid ja seal tekivad huvitavad vastuolud ja võib-olla suuremadki pinged. Eduka loomingu üks retsepte on seada endae piirangud ja nendest õigel ajal ka loobuda. Mitte alatasa ennast piirata ja mitte ühtmoodi piirata, vaid piirata just selle hetke tunde järgi – mida ma nüüd ära jätan neist tohutuist vahendeist, millele ma oma tähelepanu keskendan“.
Hea maitse
„Muusikas on hea maitse muidugi kohutavalt oluline, aga see on asi, mida ei saa garanteerida. Tagasi vaadates paljudele oma teostele näen, et seal on heast maitsest küll puudu olnud. Ühest küljest. Teisest küljest ma mõtlen – parem üks elus mõte, mis on veidikene halva maitsega antud kui mingi surnud konstruktsioon, mis on väga hea maitsega. Labasus on parem kui meeletu igavus. Midagi öelda on tähtis. See labasus ei pruugi ju väga võitlev labasus olla. Ja kui ta igav ei ole … Ma olen niisuguste asjade peale hakanud mõtlema, et kõigel, mida me nimetame kitšiks, on ka oma eluõigus, kui see teeb nii paju inimesi õnnelikuks. Mis teda ei pruugiks siis olla? Miks me peaksime tema vastu võitlema? Tekstiga asja on suhteliselt kergem kirjutada. Tekst annab ette mingi emotsionaalse sisu ja oma rütmi, Kui sa instrumentaalset teost teed, siis pead need kõik ise välja mõtlema, Ooperi tekst on mingil määral nagu kargud, millele võid toetuda, kui sa veel halvasti käia oskad. Aga on ojht, et sa hakkad liialt teksti usaldama, hakkad lihtsalt teksti kirjeldama – seda, mis teeb asja publiku jaoks võib-olla väärtuslikumaks. Minu ooperiideaal on läbitungiv dramaturgia. Kindlasti mitte numbriooper. Ooperilaadne teos sümfoonilisega võrreldes ei tohiks olla teist laadi. Kui sul on oma loojanatuur, siis ooper peab samade ideede teenistusse minema. Tal peab olema oma areng ja ta peab publikule pakkuma huvi. Ma tahaksin, et ooper oleks liikuv, et temas oleks tegevust, et ta ei oleks väga pikka aega ilusasti lauldud asi, kus pole tegevust. Ma armastan ooperis dünaamilisust nii loojana kui ka kuulajana-vaatajana. Ma tahaksin, et publik hakkaks kaasa tundma, kaasa elama paarile tegelasele. Et publikule oleks tähtis, mida nad teevad, et ta tunneks rõõmu nende üle ja kahjutunnet, kui neil hästi ei lähe. See kaasaelamine on väga tähtis, see on ooperis teistmoodi tähtis kui sümfoonias. Ma ei taha süžeed mis mind ükskõikseks jätab. Sümfoonia tahan, et publik elaks sellele kaasa sama pingsalt kui ooperile. Valin pingelisi ja rahulikke momente ja pidevalt kõrvutan neid. Kogu aeg pinget hoida on mõttetu, sest publik väsib sellest ära ja siis ei ole enam pinget.
„Muusikas on hea maitse muidugi kohutavalt oluline, aga see on asi, mida ei saa garanteerida. Tagasi vaadates paljudele oma teostele näen, et seal on heast maitsest küll puudu olnud. Ühest küljest. Teisest küljest ma mõtlen – parem üks elus mõte, mis on veidikene halva maitsega antud kui mingi surnud konstruktsioon, mis on väga hea maitsega. Labasus on parem kui meeletu igavus. Midagi öelda on tähtis. See labasus ei pruugi ju väga võitlev labasus olla. Ja kui ta igav ei ole … Ma olen niisuguste asjade peale hakanud mõtlema, et kõigel, mida me nimetame kitšiks, on ka oma eluõigus, kui see teeb nii paju inimesi õnnelikuks. Mis teda ei pruugiks siis olla? Miks me peaksime tema vastu võitlema? Tekstiga asja on suhteliselt kergem kirjutada. Tekst annab ette mingi emotsionaalse sisu ja oma rütmi, Kui sa instrumentaalset teost teed, siis pead need kõik ise välja mõtlema, Ooperi tekst on mingil määral nagu kargud, millele võid toetuda, kui sa veel halvasti käia oskad. Aga on ojht, et sa hakkad liialt teksti usaldama, hakkad lihtsalt teksti kirjeldama – seda, mis teeb asja publiku jaoks võib-olla väärtuslikumaks. Minu ooperiideaal on läbitungiv dramaturgia. Kindlasti mitte numbriooper. Ooperilaadne teos sümfoonilisega võrreldes ei tohiks olla teist laadi. Kui sul on oma loojanatuur, siis ooper peab samade ideede teenistusse minema. Tal peab olema oma areng ja ta peab publikule pakkuma huvi. Ma tahaksin, et ooper oleks liikuv, et temas oleks tegevust, et ta ei oleks väga pikka aega ilusasti lauldud asi, kus pole tegevust. Ma armastan ooperis dünaamilisust nii loojana kui ka kuulajana-vaatajana. Ma tahaksin, et publik hakkaks kaasa tundma, kaasa elama paarile tegelasele. Et publikule oleks tähtis, mida nad teevad, et ta tunneks rõõmu nende üle ja kahjutunnet, kui neil hästi ei lähe. See kaasaelamine on väga tähtis, see on ooperis teistmoodi tähtis kui sümfoonias. Ma ei taha süžeed mis mind ükskõikseks jätab. Sümfoonia tahan, et publik elaks sellele kaasa sama pingsalt kui ooperile. Valin pingelisi ja rahulikke momente ja pidevalt kõrvutan neid. Kogu aeg pinget hoida on mõttetu, sest publik väsib sellest ära ja siis ei ole enam pinget.
Psühholoogia
„Pean seda kasulikuks, kui helilooja oskab tunda huvi inimpsühholoogia vastu – kui ta neist kirjutab ooperites või kutsub publiku oma teosega kaasa elama. Hea kunstiteose retsept on küllaltki vana. Ainuke asi, mis on muutunud – see on aja kulgemise tajumine. Kui publik 200 aasta eest suutis taluda pikki teoseid, ja kui tuhandete aastate eest lauldi ja räägiti igasuguseid eeposi, ja on rahvaid, kes veel praegugi suudavad viis tundi mingit lugu jutustada veidike lauldes ja rääkides, siis meie ajatunne on teistsugune. Me oleme närvilisemad, meil on kiire, ja ka väga hea muusika minevikust ei suuda meid niimoodi köita, et suudaksime temaga poolteist tundi koos olla ja mitte närviliseks muutuda. Mina muutun küll närviliseks. Muusika on üldse üks riskantne kunst – ta toimib ajas. Heliloojal on suur vastutus, kui ta kasutab inimese aega. Kui ta kasutab seda pikalt ja ebaotstarbekalt, siis on see natukene kuritegelik. Raamatu võtad kätte ja jätad mõne lehekülje vahele kui igav on, võiu loed kahekordse kiiusega. Kõik see on ju võimalik. Maali sa vaatad just niikaua, kui sa vaatad. Aga kui sa igavat muusikat kuulates kontserdisaalis istud – sa ei saa isegi ära minna. Heliplaadi paned kinni, aga saalis istudes oled muusika vang. Kuulaja köitmine on minu jaoks teatud mõttes lausa eetiline küsimus. Heliloojate usaldus väga pikkade konstruktsioonide vastu vajab vähemalt ülekontrollimist. Võib muidugi juhtuda, et erakordselt hea helilooja suudab ka liikumatus muusikas inimeste tähelepanu köita väga pikaks ajaks. Aga see on erand. Helilooja on endale kõige parem kriitik, sest keda ta muud usaldab peale iseenda. Sellega võib muidugi ka suuri vigu teha. Tuleb osata ennast kõrvalt näha, kui olla selleks võimeline. Ma pean sõpru ja inimesi, kes mind ümbritsevad kohutavalt tähtsaks. Ma oleksin olnud teistsugune inimene, kui mind ümbritsevad inimesed poleks nii eredad olnud. Mind huvitab inimpsüühika. Ja selles mõttes ma väga armastan kirjandust ja teatrit. Ise suheldes ma ei saaks kunagi nii paljude erinevate tundelaadidega kokku puutuda kui kirjandust abiks võttes. Kirjandus on see peamine, mis on mind abistanud. Ja kirjandus on aidanud mind tund huvi ka inimeste vastu. Kirjandus oleks nn katuskunst, kui selle peaks valima. Lugemine on mu meelishobi, aga iga kord pole lugemine lõõgastus“.
Mis on kunst?„Kunst ei ole ju mitte väga püha asi. Ta on väga mitmesugune. Minu jaoks ei ole kunstis mingisugust absoluutset tõde. Ma armastan kunsti, milles on mingi saladus. Kui ma loen raematut ja saan esimesel hoobil kõigest lõpuni aru, siis ta muutub mulle juba keskel igavaks. Aga ma armastan niisuguseid teoseid, millest ma võib-olla lõpuni aru ei saa. Marquezi „100 aastat üksindust“ või… Neid asju on väga palju. Midagi peab nagu peidetuks jääma, midagi, mille ust sa ei suuda avada, võib-olla ainult pisikesest praost piiluda. Muusikaga on sama. Olen hakanud mõtlema, et selleks et midagi nautida, ei tohigi temast lõpuni aru saada. Muusikas segab mind see, et kuulates hakkan teinekord mõtlema tehnoloogia peale – kuidas ta kokku on pandud. Ja mu rõõm jääb ära. Aga kunsti puhul on rõõm kõige tähtsam. Ma ei armasta kunsti, mis on pidevalt ühesugune. Muusikas eriti. Enda karakterist lähtuvalt armastan ma muusikat, kus on kontraste, üllatusi – üllatus on mulle väga tähtis. Samal ajal – üllatus saab tekkida siis, kui on enne midagi väga püsivat olnud, mille pinnalt saab üllatada. Kui muusika on üllatusi täis, siis seal ei ole mitte ükski üllatus enam üllatus. Kui ma ise kirjutan, siis kujutan ka publikut ette, tema psüühikat – millal tal võiks igav hakata, mida ma peaksin tegema, et ta uuesti hakkaks suhtlema sellega, mida ta kuulab. Kunsti mõte on teha inimene õnnelikuks, valmistada talle rõõmu. Probleem on ainult selles: mis siis teeb rõõmu? Inimesi teevad õnnelikuks erinevad asjad, aga mõte on ikkagi üks ja sama. Õnne hulka kuulub ka suur portsjon valu. Kui me istume kontserdil või vaatame mõnda traagilist ooperit, siis see ongi just kunst, mis teeb meid valu kaudu õnnelikuks. Mõnikord. On hiiglama tore, et leidub väga erinevat kunsti. Igasugusel kunstil on eluõigus, kui talle leidub vähegi vaatajaid, kuulajaid, lugejaid. Neid ei pruugi alati olla väga palju, aga kui kunst teeb kedagi õnnelikuks, siis on see ju hea! Seejuures ei pruugi suurteos tõesti olla tähtsam kui mõni väike teos. Ma armastan väga Beethoven Üheksandat sümfooniat, aga peaaegu sama palju armastan ma ka Eliset“.
Õnn „Olen kirjutanud palju muusikat draamalavastustele, kuuldemängudele ning filmidele ja teinud seda erakordse rõõmuga. Teatrimuusikat luues muutun konkreetseks ja illustratiivseks. Just sellepärast olen alati püüdnud lava- ja filmimuusikat kirjutada vaheldumisi sümfoonilisega, sest see aitab ka ooperites ja ballettides saavutada suuremat üldistusastet ja sümfoonilisust. Ma olen kohutavalt õnnelik inimene, mul on kogu elu sedavõrd vedanud, et hakkasin üksvahe sellepärast juba hirmu tundma. Iga loominguline natuur vajab ka õnnetusi, peab tundma, mis on mure ja ahastus. Õnneks sain lõpuks ühe suure õnnetuse ja mu tundeelu tasakaalustus. Aga mul on tõesti vedanud nii loominguga kui ka isiklikus elus. Olen tõesti õnnelik inimene."
Looming
Eino Tamberg on kirjutanud muusikalisi lavateoseid (4 ooperit , 4 balletti). Palju on ta loonud vokaalsümfoonilist muusikat: (sh Kuupaisteoratoorium, 2 oratooriumi („Rahva vabaduse eest“ ja „Amores“)), kantaate, poeeme jm. Ta on kirjutanud sümfoonilist muusikat (4 sümfooniat jm.), mitu instrumentaalkontserti ja instrumentaalkammermuusikat. Lisaks leiab tema loomingu hulgast veel vokaalkammermuusikat (soololaulude tsüklid ja eraldi laulud) ja ka näidendi- ja filmimuusikat.
Eino Tamberg on kirjutanud muusikalisi lavateoseid (4 ooperit , 4 balletti). Palju on ta loonud vokaalsümfoonilist muusikat: (sh Kuupaisteoratoorium, 2 oratooriumi („Rahva vabaduse eest“ ja „Amores“)), kantaate, poeeme jm. Ta on kirjutanud sümfoonilist muusikat (4 sümfooniat jm.), mitu instrumentaalkontserti ja instrumentaalkammermuusikat. Lisaks leiab tema loomingu hulgast veel vokaalkammermuusikat (soololaulude tsüklid ja eraldi laulud) ja ka näidendi- ja filmimuusikat.
Eino Tambergi elust ja teostest lähemalt Eesti Muusika Infokeskuse kodulehelt:
Järelkuulatav saade Eino Tambergist Klassikaraadios:
No comments:
Post a Comment