Tähepoisi laulud 1. 12 kuud.

Eestimaise koomiksi-tegelase Tähepoisi laulud on nüüd CDl.

Kokku on plaadil 12 lõbusat lastelaulu - iga kalendrikuu kohta üks.

Solist on ei keegi muu kui ikka Tähepoiss ise. Laule saad ka ise kaasa laulda - iga laulu kohta on karaoke-versioon jalaulude sõnad leiad CD tekstilisast. Üllatusena on plaadil ka mobiilihelinad, milleks on Tähepoisi lugudest tuntud vahvad ütlemised, tunnusmeloodiad ja toredad laulujupid, mida saab endale telefonisse laadida. CD "Tähepoisi laulud 1" on armas kingitus, mis valmistab rõõmu tervele perele! Laulude muusika tegi Kalev Tilk, sõnade autoriks ja esitajaks on populaarne muusik Marek Sadam.

Siit saad ka endale printida laulude sõnad:http://www.kurrunurru.ee/laul/index.html

Lõbusat kuulamist ja kaasalaulmist!

„Hei, pöialpoisid!“ on telelavastus seitsmest väikesest mehikesest, kes igaüks väga eriline ja vajalik.

Kui kuskil tuleb lepitada sõpru, kes on tõsiselt tülli läinud või on mõni teine tähtis ülesanne, on pöiapoisid ühel nõul valmis appi tõttama. Iga olukorra jaoks on väikestel mehikestel kindel plaan: vastused leiab Tarkuri retseptiraamatust ja siis on veel Kaugnägemise-masin, mis näitab, kus parasjagu probleeme.

Seitse pisikest meest on vaprad ja olgugi, et väikesed - koos tegutsedes ületavad kõik raskused. Abiks on Jõnnu tugevad lihased, uudised edastab Siipel, ka pesamuna Hellik oma tundlikkuse ja vabaduseihaga saab kasulik olla. Pöialpoiste juhiks on aktiivne Dilidon - tema positiivsus ja konkreetsus tekitab usalduse ja kindlusetunde. Lahendamatuid olukordi pole – uute ideede leidmiseks soovitab Dilidon ka mõnikord lihtsalt puhkama heita.

Sündmused juhatab sisse muusikasõber Vanaisa, kelle kodus on kontrabass ja mitmeid muid pille. Pöialpoiste kirjul teekonnal abistavad neid rõõmsad ja energilised laulud - näiteks pääsetakse lõksust ohtlike krabide käest. Nii et - muusikaga võib elus imesid teha!

Näitlejad on Hendrik Toompere seenior, Väino Luup, Maile Hiiet, Are Uder, Helle Laas, Malle Peedo, Mare Mander, Harri Gustavson ja Johannes Rebane.
Muusika on kirjutanud Ave Kumpas, Henn Rebane ja Jaak Jürisson. Etenduse autor on Eve Viilup, lavastaja Uno Leies ja kunstnik Gunta Randla.
„Hei, pöialpoisid“ on televisiooni jaoks seatud leedu kirjaniku Kazys Saja raamatu „Hei pugege peitu!“ järgi. Võib-olla oled Sa seda toredat raamatut juba lugenud?

Масино, Сьюзан. Let There Be Rock": История группы "AC/DC". 2008

1973. aastal loodud ansambli AC/DC kohta on paari viimase aasta jooksul kirjutatud üsna mitu raamatut. Legendaarsel Austraalia bändil on pikk ajalugu.
Selle raamatu (originaalpealkirjaga „Let there be rock: the story of AC/DC“) kirjutanud rock-ajakirjanik Susan Masino kohtus bändiga nende „varajastel aastatel“ ning on neid intervjueerinud palju kordi. Et lisada „sisemist vaatenurka“, küsitles autor ka paljusid bändi liikmete tuttavaid, sõpru ja ka teisi muusikuid. Fännidele pakub kindlasti naudingut see põhjalik AC/DC elu ja karjääri „uuring“: raamatust leiab bändi biograafilised andmed põimituna huvitavate lugude ja anekdootidega. Üles on loetletud ka ansambli diskograafia ja bibliograafia.
See on väärt raamat, mida lugeda - isegi kõige kirglikum AC/DC fänn saab teadlikumaks oma lemmikbändist tänu Masino üksikasjalikele „uuringutele“ ja intervjuudele.
Lähiajal on välja tulemas ansamblist AC/DC film: 24.-26. oktoobrini 2008. aastal Wilkes-Barre'is, Pennsylvanias, kus toimus bändi esimene šõu kaheksa kiirelt möödunud aasta järel, tegi bändist ülesvõtte dokumentaali autor Saul Levitz. AC/DC muusika andunud austajatel paluti rääkida oma mälestustest, korjata kokku erinevaid pilte ja videomaterjale ning avaldada arvamust, mida nad bändi uuest albumist "Black Ice" tegelikult mõtlevad. Film peaks lahti mõtestama AC/DC muusika mõju kuulajatele, nii meestele, naistele, vanuritele kui nooremale generatsioonile.
AC/DC-lt on ilmunud ka 2008. aastal CD „Black ice“. See plaat on 2008. aasta enimmüüdud albumite teisel kohal.

Üksteist peab hoidma : Kadri Hundi ja Mart Siimeri laule. Laulavad Raadio Laululapsed. Tallinn : Eesti Rahvusringhääling, 2008

„Üksteist peab hoidma“ on kokku 15 laulu. Muusika ja sõnade autorid on Kadri Hunt ja Mart Siimer. Plaadilt leiad nii laule sõprusest, loodusest ja jõuludest, söömisest, haldjatest ja muudest armsatest asjadest. Laule esitavad Eesti Raadio laululapsed, kellel õpetas laulud selgeks nende juhendaja Kadri Hunt ja paaril korral võib kuulda esinemas ka Marko Matveret. Fonogrammiseaded on teinud heliloojad Tauno Aints ja Tõnis Kõrvits. Muusika ja sõnad on lihtsad ja jäävad hästi meelde. Kui tahad laule ära õppida, võid alustuseks laulusõnu vaadata (või ka kohe välja printida) internetileheküljelt: http://vana.vikerraadio.err.ee/laululapsed/tekstid-yksteist.html Ja kui oled juba mitu korda kaasa laulnud ja juba pisut selgemaks saanud, võid oma oskused üle kontrollida – plaadil on kõikide laulude fonogrammid.
Harjutamine teeb meistriks!

Hedi-Kai Pai, Anu Röömel „Kõik koos me laulame“ II osa. Laulu-, laulumängu- ja tantsuraamat lastele. 2006

Noodis on 9 laulu ja 6 laulumängu, mida saad koos sõpradega (ja miks mitte ka kodus ema-isa, venna-õega) sünnipäeval või mõnel teisel toredal koosviibimisel koos olles laulda!

Laulud on lihtsad ja lõbusad: sügisest, vihmast, sünnipäevast, unest,õhupallidest, talverõõmust, klounist, onu Vollist, hookus-pookusest. Et vahvam oleks, võid ka koos sõpradega oma liigutused välja mõelda!

Muusika ja sõnade autorid on Hedi-Kai Pai ja Anu Röömel.

Rõõmsat laulmist!

Martin Geck. „Richard Wagner“. Saksa keelest tõlkinud Heino Pedusaar. Kirjastus ILO. 2008

Richard Wagner ja tema looming on saanud nii piiritu jumaldamise kui jäigatõrjumise osaliseks. Tema teosed meenutavad fantasmagooriat, misbalansseerib ohjeldamatuse ja askeesi, meelelisuse ja mõttesügavuse,revolutsiooni ja regressiooni vahel.Tema elu on tulvil vapustusi ja konflikte suhtlemises naiste, kunstnike jakuningatega. Wagneri pillav elustiil purustab (nii tema kui ka teiste)abielusuhteid, samas on sellele kontrastiks kiire areng heliloojana. AutorMartin Geck on põhjalikult lähenenud Wagneri loomingule ja ka elule, viieskokku laiemat lugejaskonda köitev kirjaviis ja muusikaajaloolised faktid. Raamatus on ka Wagneri teoste nimekiri. Samuti leiavad huvilisedbibliograafia Richard Wagneri kohta ja nimede registri.Kaasahaarav, põnevaid detaile täis raamat, mida lugedes satud heliloojakaasaega. Ka kujundus ja illustratsioonid toetavad sisseelamist. Raamatu on kujundanud Tiina Alver.Autor Martin Geck on avaldanud arvukalt artikleid ja raamatuid, sealhulgasentsüklopeediate ning teiste väljaannete jaoks, käsitledes saksamuusikaajalugu 17.-19. sajandil. Ta on R. Wagneri koguteoste väljaande organiseerija ja toimetaja. Peatselt on ilmumas sarjas „Klassikud“ raamat Johann Sebastian Bachist,mis tõi Martin Geckile 2001. aastal Gleimi kirjandusauhinna.

Veel raamatuid sarjast „Klassikud“:C. Pilling „Friedrich Schiller“ (2008);P. Boerner „Johann Wolfgang von Goethe“ (2009);M. Geck „Johann Sebastian Bach“ (ilmub 2009).

Sulev Oll „Aeg annab kõik : intervjuu Heidy Tamme, aegumatu ja unustamatu lauljatariga“ 2008

Elulooraamat tähistab meie (laulu)kultuuriloos olulise isiku - laulja ja laulupedagoogi Heidy Tamme juubeliaastat (5. aprillil 2008 oli tema 65. sünnipäev, lisaks veel 45 aastat laval ja 35 aastat tegutsemist laulupedagoogina.
Teose loojaks on Sulev Oll, autor, kes on juba tõendanud oma taset, kirjutades raamatu Indrek Neiveltist, mis oli mõeldud väärika avalöögina "Äripäeva" raamatuklubi esiraamatuks. Südamlikumat ja delikaatsemat elulooraamatu kirjutamisviisi polegi nii lihtne leida! Teos kajastab laulja ja laulupedagoogi Heidy Tamme elukäigu, haridustee ja karjääri värvikamaid ja silmapaistvamaid seikasid ning loome- jm. põhimõtteid, intervjuu vormis.

„...lava on püha... Harjutada tuleb alandlikult, aga laval peab olema nagu diiva. Iga lavaleminek on nagu põlevasse ahju hüppamine, sa pead olema julge“. Heidy Tamme ande nautijatele pakub kindlasti huvi lauljatari lavaelu, aga ka kõik muu sellega paratamatult kaasa käiv. Samas on teoses püütud jääda selle juurde, et lauljast saab kõige paremini kirjutada ikkagi läbi tema töö (mis on kulgenud mõlemal pool Soome lahte). See, kuidas ta oma esitusi ette valmistab või mida ettevalmistuseks loeb või kellega suhtleb, see annab inimesest ja tema loomepõhimõtetest pildi ning võib pakkuda laiemat huvi.
Eesmärgiks on, et raamatut sulgedes jääb hinge hele emotsioon. Ei mingit näpuga näitamist ja kritiseerimist, vaid elu, nii laval kui ka väljaspool seda, on oma pingetest ja vastuoludest hoolimata siiski ilus ja lõpptulemusena oluline nii ümbritsevatele kui ka lauljale endale. Nagu Heidy Tamme ise ütleb: „...ma olen väga õnnelik inimene, tunnen seda iga aastaga järjest rohkem...“
Raamat pakub kindlasti huvi ka eesti nooremale lauljate põlvkonnale ja algajatele artistidele - kumab ju sealt läbi see, milliseid raskuseid karjääris ette võib tulla ning kuidas neist läbi minna.

Kersti Kuusk Hiirte tants. Lõbusad lastelaulud mudilastele. 2008

Noodis on meloodia akordimärkidega. Laulud on tantsulised, rõõmsad ja lastepärased. Meloodiad on astmelised, sobivas ulatuses ja lastele mugavad laulda. Suurem osa laule on mažoorsed, üks ka minoorne. Taktimõõtudeks 2/4, 3/4, 4/4, 6/8. Kokku on 19 laulu hiirtest, vanniskäigust, kokast, päkapikust, vanaemast, emast, loomadest, sünnipäevast, Eestimaast, unest, söögist, pahast tujust ja lobisemisest.

Tore kingitus väikesele laulusõbrale!

Maris Lend. Piiblilaulud. Ühendus Lapsed Eestis. 2008

Viisid on seadnud Seppo J. Järvinen. Salvestus Enno ja Viive Mäemets.Lauliku ja CD on kujundanud kunstnik Aapo Pukk. Noodiga on kaasas CDlaulude ja fonogrammidega. Laulavad solist Jaan Arder koos laululastega.Igale laulule järgneb fonogramm kaasalaulmiseks. Laulikus on viisistatud26 värssi Piiblist nii Uuest kui ka Vanast Testamendist. Laulud onlihtsad, teksti järgivad, lastele sobivad, peamiselt astmelise meloodiaga,kõige rohkem kvardiliste hüpetega, kasutatud on ka kolmkõlakäike.Noodipilt on meloodia akordimärkidega, laule saab saata ka nt. kitarril.

Bella Davidovich. Chopin

Bella Davidovitš on Bakuus sündinud juudi rahvusest pianist. Klaverit õppis ta Aserbaidžaani Konservatooriumi juures olevas lastemuusikakoolis (õpetajaks Maria Bõkova) ja Moskva (Konstantin Igumnovi ja hiljem Jakob Flieri klassis) ja Bakuu Konservatooriumis. Lavadebüüdi tegi Bella Davidovitš 9-aastaselt, kus ta esitas Beethoveni 1. Klaverikontserti C-duur koos Bakuu Filharmoonia Orkestriga (dirigent Nikolai Anossov).
21-aastasena võitis ta I preemia (kahasse Halina Czerny-Stefanskaga) IV Chopini nim. Pianistide Konkursil Varssavis. Bella Davidovitš on ka aktiivne pedagoogitöös ja on osalenud žürii liikmena mitmetel pianistide konkurssidel.
Bella Davidovitš plaadistustel on teosed Chopinilt, Saint-Saënsilt, Rahmaninovilt, Brahmsilt, Griegilt, Ravelilt jt. Tema lemmikheliloojaks on alati olnud Chopin. Kriitikute ja kuulajate ühtne arvamus on, et Bella Davidovitš peab esmatähtsaks tekstitruudust ja tema jaoks on üliolulised helilooja poolt noodis olevad märkused.
Antud firma Brilliant Classics väljaanne Bella Davidovich „Chopin“, milles on 2 CDd, on lindistatud 1970. ja 1980. aastatel.
Esitusele tulevad kõik neli ballaadi, ekspromptid erinevatest oopustest (kokku 4) ja prelüüdid op. 28. Krakovjakk F-duur, op. 14, koos Londoni Sümfooniaorkestriga, dirigeerib Neville Marriner.
Bella Davidovitš esitab Chopini teoseid lihtsalt, puhtalt ja kergelt ja Chopini-nukrus on esituses olemas. Ballaadis nr. 1 kipuvad tempod olema liiga aeglased, ootaksin pisut rohkem läbivat energiat ja jõulisust. Tehniliselt rasked kohad tulevad välja lenneldes ja vabalt. Jääb aga mulje, et lüürilisemates kohtades ei haara pianisti mõte edasiliikuvalt muusikat kui tervikut. Lõpetus on samas kirglik ja pedaalikasutus filigraanne. Ballaadis F-duur op. 38 on vastandatud kaks äärmust: hele, valge, puhas ja mõtlik kasvab jõuliselt välja „tormiseks“ osaks. Kolmandas ballaadis As-duur sooviks veidi rohkem energiat. Ballaadis nr. 4 on suurepärane valgusest üle ujutatus. Topeltnoodid koos meloodiaga on viimistletud ja läbi töötatud. Eksprompt op. 29 on liialt „kuiva“ pedaaliga. Eksprompt Ges-duur on õrn ja õhuline ning detailselt läbi kuulatud. Fantaasia-eksprompt cis-moll on keskmise tempoga, Chopini poolt pandud tempomärkes Allegro agitato’s jääb puudu just agitato’st, mõjub liiga rahulikuna ja keskmise aeglase osaga ei moodusta suurt kontrasti. Prelüüdid op. 28 dünaamika võiks olla urtekstilikum, samas artikuleeritud on peenelt ja täpselt: legato-kaared on jälgitud ja välja toodud, pedaaliga kaasa aidatud. Allegro- temposid Bella Davidovitš tagant ei kiirusta, hoiab väljapeetuna. Tehnilisust nõudvad palad on hiilgavad, läbipaistvad. Esile tuleb julge lähenemine muusikale ja klaverile. Krakovjakk on julge, jõuline ja tehniliselt viimistletud, on tuntav hea koostöö orkestriga.

Intervjuu Bella Davidovitšiga, mis on tehtud 1999. aastal (küsis Vafa Mastanova).
Millised lapsepõlvest pärit kogemused ja huvid on mõjutanud teie elu ja karjääri? Ma kasvasin üles ümbritsetuna muusikutest. Meie perest oli muusikaga seotud kõik, välja arvatud minu isa, kes oli üks Aserbaidžaani silmapaistvaid kirurge. Nii minu ema kui vanaisa töötasid ooperiteatris. Ema õpetas lauljaid ja mu vanaisa mängis esimest viiulit. Ema õpilased käisid meil kogu aeg kodus tundides. Ka raadio mõjutas mind väga palju. Muidugi, alguses ma ei osanud noodikirja, aga ma harjusin kuulama ja mängisin kuulmise järgi. Kui olin 3,5-aastane, ma otsisin klaveril kuulmise järgi üles Chopini valsi. Kui olin 6-aastane, ühinesin talendikate laste rühmaga ja alustasin muusikaõpinguid. 9-aastaselt mängisin Bakuu Filharmooniaorkestriga Beethoveni 1. klaverikontserti. Kui olin 12, kolisime Bakuust Moskvasse ja hakkasin käima Moskva Konservatooriumi tundides, kus õpetajateks olid K. Igumnov ja J. Flier. Aasta hiljem algas Teine Maailmasõda ja kolisime seepärast tagasi Bakuusse, kuna mu isa oli sinna kirurgina sõjaväehaiglasse tööle mobiliseeritud. Minu ema naases ooperiteatrisse tööle. 1946 õpetasin Bakuus muusikakooli ja läksin taas Moskva Konservatooriumisse. 3. õpiaastal (1949), valiti mind esinema IV Chopini nim. Pianistide Konkursile Varssavis. Võitsin I koha. Minu edu Varssavis tähistati Aserbaidžaanis. Teise Maailmasõja jooksul olid paljud Nõukogude Liidu linnad okupeeritud ja kunstielu seiskus. Kuid Bakuu oli võimeline end tolles ajas kultuurilinnana säilitama: kontserdisaalid olid pilgeni täis, inimesed janunesid muusika järgi.
Milline oli teie lapsepõlv võrreldes praeguste laste eluga?
Praegu kui loen ajalehti või vaatan TV-d, kuulen hirmsaid asju, millega noored seotud on, eriti Ameerikas. Kuidas on võimalik, et õpilane toob relva kooli ja laseb maha oma õpetajad ja klassikaaslased? Kuidas saab see juhtuda, et tütarlaps jääb rasedaks 14- 15- aastaselt, sünnitab kooli tualetis ja viskab oma lapse prügikonteinerisse? Ja uimastid? Kui minu poeg kasvas, ei kuulnud ma kunagi sellistest asjadest. Kahjuks mõistavad mitmed noored sõna „vabadus“ valesti ja teevad, mida aga heaks arvavad. Ma looda, et need asjad muutuvad. Muidugi, on alati olemas väga head koolid ja suurepärased võimalused neile, kes neid otsivad. Samal ajal rõõmustasin ma üliväga, kui naasesin Bakuusse 1998 ja ka praegu, ja nägin, et kontsertsaal on täis noori, kes tulid kuulama klassikalist muusikat. See näitab, et Bakuus on noored väga huvitatud taolisest muusikast. Ma olin põnevil seda nähes!
Millist nõu annaksite noortele, kes astuvad 21. sajandisse?
Esiteks soovin ma neile tervist. Et nad oleksid terved. Ma loodan, et 21. sajandil pole sõdu. Hetkel on palju kriisikoldeid maailmas. Isegi kui ma elan turvaliselt sellisel rikkal maal nagu Ameerika, muutun väga kurvaks kui kuulen uudiseid Tšetšeeniast, Groznõist ja Mahhatškalast. On väga häiriv lugeda massimõrvadest nendes paikades. Me pole sellel sajandil väga õnnelikud olnud. Palju on ohvreid ja inimesed on sattunud mitmetesse eluraskustesse. Ma loodan, et 21. sajand toob rahu kogu maailmale. Kuna noored on osavõtlikud, soovitaksin neil kuulata muusikat, eriti kvaliteetmuusikat. Mul on väga raske mõista kaasaegset lääne muusikat, mis on tehtud elektroonilistel instrumentidel.
Milline on olnud teie suurim saavutus elus? Mida te sooviksite, et teist mäletataks kõige enam?
Esimene tähtis edu oli Chopini nim. Pianistide Konkursi võitmine. See andis mulle võimaluse 21-aastaselt reisida ja esineda paljudes kohtades Nõukogude Liidu ja ka välismaal. See tõi mind Ameerika Ühendriikidesse, kus ma 51-aastasen ategin Carnegie Hallis lavadebüüdi. Keegi polnud mind enne kuulnud, aga saal oli välja müüdud. See äratundmine tõi mulle võimalused esineda parimate orkestrite ja muusikutega maailma tähtsaimates kontsertsaalides – Jaapanis, Iisraelis, Lõuna-Ameerikas, Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Mul on väga raske tuua välja kõige tähtsamat esinemist.

Jõulusalmik

Varsti on jälle jõulud käes - maas on lai valge lumevaip ja kingid kuuseall ootamas. Keset suurt pühadesaginat võib jõuluvana ette minnes salmolla lihtsalt meelest läinud.Kui plaanisid pakki saama minna luuletusega "Pagari piparkook", aga sõberjõudis sinust ette, siis ära muretse - raamatus "Jõulusalmik" on pea 300erinevat laulusalmi ligi sajalt armastatud autorilt. On nende lauludesõnu, mida kuuleb igal aastal jõuluajal kirikutes. Lisaks leiab salmikustjuba lapsepõlvest pärit "tuttavaid" nagu "Haldjate jõuluöö" ja"Aisakell". Erinevate teemade järgi on luuletused lihtsalt leitavad:päkapikud, jõuluvana, piparkoogid, kuusepuu, inglid, jõulukellad, talv,imeline jõuluaeg.Iga luuletuse juures on kirjas autorid - sõnad ja helilooja. Samuti onlisatud nootide ja helikandjate (CD või kassett) pealkirjad, kust lauludleiab. Enamus nendest on olemas Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnasja neid saab ka koju laenata.Salmiku koostajad on Maire Eliste ja Mariel Marian Eliste.Rahulikku jõuluaega rõõmsate laulude ja salmidega!

"Uinu, mu kallis : kaunimad unelaulud"

Selle plaadi nimi on küll "Unelaulud", aga kui kuulama hakkad, leiad üllatuseks eest ainult muusika. Ega siis muud võimalust üle ei jäägi, kui ise laulda! Sõnad on tekstilisas olemas ja suurem osa lauludest on sulle kindlasti tuttavad, kas siis lasteaiast või oled kodus neid laulnud. Nii leiab siit vana tuttava "Mina ei taha veel magama jääda", mis kostab raadiost igaõhtust unejuttu kuulates, samuti Entel-Tenteli plaadilt kuuldud toredad "Karumõmmi unelaul" ja "Nuku hällilaul". Kui lõpuks laulmisest suu ära väsib, saad lihtsalt mõttes meloodiat ümiseda ja sõnu meelde tuletada. Muusika on nõnda ilus nagu tantsiksid õrnad lendlevad baleriinid. Ja mõned lood kõlavad veidi sügavamalt. Armsatel piltidel laulusõnade juures on kõigil jänestel ja teistel loomadel juba silmad kinni, pane sinagi silmad pilukile, pea padjale ja tõmba tekk ninani. Soovin sulle ilusaid helisevaid unenägusid!

„Laule ja muinasjutte loomadest“ Eesti Artistide Agentuur, 2009

„Tulge metsa, tulge metsa, sest et pole lukus see!...“Sellelt plaadilt leiad lõbusad, lausa tantsulised laulukesed loomadest jalindudest, mida kokku koguni 11 ja lisaks on plaadil veel 3 muinasjuttu. Laule on tuttavaid ja pisut võõramaid. Näiteks „Julge tiigrikutsu“ ja„Meeril oli talleke“, mida kindlasti tead. Kas „Mutionu pidu“ sõnad on sulununenud? Siis saad siin kuulates ja kaasa lauldes uuesti need meeldetuletada. Uuemad laulud, mille võid ära õppida - „Metsa laul“ ja„Mõmm-mõmm laul“. On veel teisigi toredaid, mitmetest erinevatestloomadest-lindudest jutustavaid nagu „Lõbus jänkulaps“, „Seitse kassi“,„Hiirepoisi hirm“, „Ahvipärdik“, „Minu loomad“ ja „Peoleo peolugu“.Laulude esitajad on laululapsed Musamarist, Bel Canto laulustuudiost jaKaari Sillamaa Kaunite Kunstide Koolist. Veel astuvad üles Jänku Juss omasõpradega ja Armin.Muinasjutud pole päris tavalised, mida oled harjunud kuulma - onu Helduron need ise kirjutanud ja taustaks kuuled kevadisi linnuvidinaid, mistoovad sulle silme ette päikeselise metsapildi. Ja kui hundist juttu,tuleb kuuldavale ka päris hundi hääl. Öökulli huiked kõlavad otse metsastja osad teeb oma häälega ka esitaja - Heldur Jõgioja.Huvitavat ja lõbusat kuulamist!

Aristokraadid

Keila-Joas mõisas ja hiljem ka mõned korrad praeguses Nelipühi kiriku majas, endises squashi keskuses. Kokku mängiti 85 korda. Armas oli...

Ave Maria : sacred arias and choruses

Plaadil on 16 pala vaimulikust muusikast. Tuntud teosed pärinevad 11 erinevalt autorilt barokist romantismini, on aariaid, koorinumbreid ja vaimulikke laule.

Ave Maria on kristluses traditsiooniline palve Neitsi Maarja poole. Maria oli Jeesuse ema. Kristluses kasutatakse tema kohta ka väljendeid Neitsi Maarja, Jumalaema, Püha Maarja, Ikkaneitsi, Jumalasünnitaja. Ave Maria ladinakeelsele tekstile on palju kordi muusikat loodud. Üks kõige tuntumaid seadeid, mida ka siin plaadil saame kuulata, pärineb Charles Gounod'lt aastast 1859, mis lisas Johann Sebastian Bachi esimesele eelmängule prelüüdile) "Hästitempereeritud klaviirist" sõnad ja meloodia. Charles Gounod on seadnud seda teost erinevatele koosseisudele, siin saame kuulata sopranit koos orkestriga.

Baroki ühelt suurkujult Johann Sebastian Bachilt saame kuulata koraali "Jesu bleibet meine Freude" (e.k. "Jeesus jääb mu rõõmuks"). Teos on pärit kantaadist "Herz und Mut und Tat und Leben" (e.k. "Süda ja suu ja teod ja elu"), aaria on tuntud ka ingliskeelse pealkirja "Jesu, joy of man's desiring" järgi.

J. S. Bachi aaria "Bist du bei mir" (e.k. "Ole minuga") päritolus on kaheldud, mõnikord on autoriks märgitud ka Bachi kaasaegne, saksa
helilooja Gottfried Heinrich Stölzel.

Kolm pala on ka inglise heliloojalt Georg Friedrich Händelilt: tuntud aaria "Lascia ch'io pianga" (e.k. "Las ma nutan") on pärit varasel perioodil kirjutatud ooperist "Rinaldo". Hilisemast ooperist "Serse" (ehk Xerxes) saame kuulda tenori aariat "Ombra mai fu" (e.k. "Kunagi pole seal olnud varju"). Samuti on võimalik kuulata oratooriumi "Messiase" kuulsat Hallelujah-koori.

Wolfgang Amadeus Mozartilt on plaadil kolm ladinakeelset teost.
"Laudate Dominum" (e.k. "Kiitke Jumalat") on viies number teosest
"Vesperae solennes de confessore". Muusika on kirjutatud vespriks ehk õhtuse jumalateenistuse jaoks.
Moteti "Ave verum corpuse" (e.k."Ole tervitatud, tõeline Keha") tekst põhineb 14. saj. Lõuna-Saksamaa Reichenau kloostrist pärit poeemil ja on püsinud muutumatuna siiani. Sarnaselt Ave Maria tekstiga on seda
viisistanud paljud heliloojad. Nii ka W. A. Mozart aastal 1791.
Moteti "Exsultate, jubilate" (e.k. "Rõõmusta, ole rõõmus") kirjutas Mozart itaalia kastraatlauljale Venanzio Rauzzinile, kes tema ooperites oli esitajana tegev. Praegusel ajal on teose esitajateks peamiselt sopranid.

Kuulsa armastuslaulu "Caro mio ben" (e.k. "Sina oled kõik mu õndsus") autorluses kaheldakse, kas teos on pärit Tommaso Giordani või Giuseppe Giordani sulest. Peamiselt on kirjas heliloojana siiski Tommaso Giordani nimi.

Romantismi esindaja Schuberti "Ave Mariat" teavad paljud. Originaali nimega siiski "Ellens dritter Gesang" ("Ellens Gesang III") pärineb aastast 1825, kui Schubert oli 28-aastane. Teksti aluseks on inglise poeedi Sir Walter Scotti poeem "The lady of the lake" (e.k. "Järve naine"), saksakeelse tõlke autor on Adam Storck. Elleni laule on kolm. Antud laul, tuntuks saanud ka pealkirja "Ave Maria" nime all, on Elleni kolmest laulust viimane, kus poeemi tegelane Ellen Douglas palvetab Neitsi Maarja poole. Originaalis on teos häälele ja klaverile, siin kuuleme hääle (soprani) ja orkestri varianti.

George Bizet on tuntuks saanud eelkõige oma ooperiga "Carmen". Vaimulik teos "Agnus Dei" (e.k."Issanda Tall") põhineb Bizet teise orkestrisüidi "L'arlésienne" osal Intermezzo. Teist orkestrisüiti Bizet ise ei kirjutanud, see sai valmis peale tema surma, autoriks lähedane sõber Ernest Guiraud. Guiraud lisas ladinakeelse teksti ja andis teose välja Bizet nime all.

Itaalia ooperihelilooja Gaetano Donizetti vaimulik teos "Ave Maria" on aastast 1842. Originaalkoosseisuks on sopran, segakoor ja orkester, mida kuuleme ka siin.

Cesar Franckil on "Panis angelicusest" (e.k. "Inglite leib" või ka "Inglite elatis") kaks koosseisu. Esimene on sopranile, tenorile, bassile ja orkestrile. Teises soleerib tenor ja saadavad orel, klavessiin, tshello ja kontrabass. Siin plaadil on tehtud omakorda seade - tenorile ja orelile on kõrvutatud segakoor ja orkester.

Fauré "Reekviemist" ("Requiem") on plaadil võimalik kuulata osa "Pie Jesu". Kuigi "Pie Jesu"-nimelisi teoseid on mitmeid, on Fauré "Pie Jesu" kohta on prantsuse helilooja Saint-Saëns öelnud: "Mozarti "Ave verum corpus" on üks ja ainus, nii on ka Fauré "Pie Jesu"."

Ludwig van Beethoven "Die Ehre Gottes aus der Natur" on kuuelaululise tsükli neljas laul 1801. aastast. Sõnade autor saksa poeet Christian Fürchtegott Gellert. Eestikeelse pealkirja all "Kõik taevad laulvad" on teos olnud mitmeid kordi ka meie laulupidude kavas. Algselt loodud koosseisule hääl ja klaver, on siin klaveri asemel orkester.

Plaadil on suurem osa esitajatest Ungari muusikud. Rikka häälevarjundiga sopran Ingrid Kertesi, kes töötab põhiliselt Budapesti Riigiooperi koosseisus, esitab siin plaadil viit teost. Sopranite valikust saab kuulata veel Anna di Mauro, Priti Coles ja Lisa Beckley esitust.
Meeshäältest on esindatud tenor Joszef Mukk. Kooridest laulavad Ungari Raadio koor, Scholars Baroque Ensemble, Kosice Õpetajate koor, Ungari Riigiooperi koor. Lisaks on hea võimalus nautida plaadilt Inglismaa juhtiva kontsertorganisti Colm Carey mängu. Dirigentideks on ungarlased Matyas Antal ja Laszlo Kovacs, Austriast Johannes Wildner, Suurbritanniat esindab Jeremy Summerly.

Käes on talv, ammuoodatud kohev lumi on maha sadanud ja lisa tuleb iga päevaga - talvemeeleolu aina tõuseb. Aina kiiremas tempos liigub ka kogu elu meie ümber. Kuulates käesolevat plaati, on hea võimalus aeg maha võtta, pidada iseendaga väike sisemonoloog ja koguda kaminatule või küünlatule paistel mõned rahutoovad mõtted. Hingeavardava mõjuga muusika kestab kokku pisut rohkem kui üks tund.
Head muusikanautimist!

Meistri haare : Meenutusi Bruno Lukist. Toimetaja Maia Lilje. Eesti Klaveriõpetajate Ühing. 2009

Bruno Lukk (1909-1991)Tänapäeva eesti pianismi on raske ette kujutada ilma Bruno Luki koolkonnata.Bruno Lukk oli täielikult pühendunud muusikale ning oma õpilastele, keda kokku lugedes tuleks umbkaudu 80. Legendaarse muusikapedagoogi ja pianisti sünnist möödus 30. juunil 2009. aastal 100 aastat.

„Pedagoogika on minu elu kirg, sisu ja mõte. Mul on olnud palju huvitavaid õpilasi. Siiski, iga inimene on omaette maailm. Igaühele tuleb rääkida erinevaid asju ja ka erineval viisil. Kõige tähtsam õpetajatöös on teadlikkus. Tuleb täpselt teada, mida tahad õpilaselt saavutada“, räägib pikaaegne pedagoog.
Bruno Lukile oli iseloomulik suur nõudlikkus oma õpilaste suhtes, autoriteksti austus. „Kunagi ei tohtinud viia midagi noodist, kohe esimeseks tunniks pidi kõik olema peas, see oli endastmõistetav“, meenutab oma õpinguid Bruno Luki tolleaegne õpilane Toivo Nahkur. Heliredelite harjutamise suhtes on õpilastele jäänud vastakad arvamused - kas nende harjutamine on ikka vajalik või mitte. Professor vastab (Toivo Nahkuri raamatus „Vestlusi Bruno Lukiga“) ise nii: "Heliredeleid tuleks aga harjutada küll".

"Võtame selle Platte"Iganädalaselt toimusid harivad muusikakuulamise õhtud professori juures kodus. Plaate, mida tol ajal polnud Eestist (ja kogu Nõukogude Liidust) saada, tõi professor Saksamaalt. Lisaks klaveriteostele kuulati veel kammer- ja ooperimuusikat. Bruno Luki sagedane soovitus oma õpilastele oli: „Kuulake keelpille, puhkpille ja eriti lauljaid, häid lauljaid!“ Professori lemmikuteks olid lauljatest Maria Callas ja Elisabeth Schwarzkopf, lemmikpianistideks aga Artur Schnabel, Claudio Arrau, Alfred Brendel, Alicia de Larrocha. Mõnedesse pianistidesse suhtus Bruno Lukk kõrge kriitikameelega nende seas oli ka näiteks Vladimir Horowitz.

Millise teose võtaksite kaasa üksikule saarele?
Sellele küsimusele vastaks professor Bruno Lukk: „Schuberti Suure sonaadi B-duur 126“.
Schubert oligi tema üks lemmikheliooja, veel kuulusid nende hulka Wolfgang Amadeus Mozart ja Paul Hindemith. Aga Skrjabini ja Rahmaninovi muusikat ta repertuaari hulgas ei soosinud.Tartu-Riia-Berliin
Bruno Lukk alustab klaveriõpinguid õe Gerda Luki juhendamisel, jätkab Martha Bäthge erastuudios ning sama õpetaja juures Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. „Martha Bäthge oli kohalik sakslane, õppinud Moskva Konservatooriumis, aga seda mitte lõpetanud. Tal oli ma erastuudio“. "Riia Konservatooriumisse sattusin 1927. aastal pärast keskkooli lõpetamist Tartus, muusikakooli ma ei lõpetanud". Õpetaja Martha Bäthge kolib Riiga-see on üks põhjus, miks Bruno Lukk sinna õppima asub. Ka ei ole tal soovi õppejõudu vahetada, et Tallinnas näiteks edasi õppida. Teiseks on soov lõpetada kaugõppes (ehk eksternina). 1928. aastal, mil Bruno Lukk lõpetab Riia Konservatooriumi ja läheb ta ennast mõneks aastaks täiendama Berliini. „Täiendasin ennast Berliini Kõrgemas Muusikakoolis, Musik-Hochschule's, sinna sattusid inimesed, kes olid juba lõpetanud mõne tolleaegse konservatooriumi. Ühele kohale tuli kolm kuni neli soovijat-konkurents oli võrdlemisi tihe". Bruno Luki muusikateooria õppejõuks Berliinis saab helilooja Paul Hindemith, kelle "teadmised olid entsüklopeedilised".
1939. aastal asub Lukk pedagoogina tööle Tartu Kõrgemasse Muusikakooli ja 1940. aastast kuni surmani töötab ta klaveriõppejõuna Tallinna Konservatooriumis. Bruno Luki enda ja tema rajatud koolkonna puhul tuleks esile tõsta kõrget kõlakultuuri, intellektuaalset lähenemist teosele, selgelt väljatöötatud faktuuri ja peent pedaliseerimiskunsti.

Nõutud solist, ansamblist ja pedagoog
Bruno Lukk debüteeris solistina 1931. aastal Riia Konservatooriumi saalis, samal aastal esines ta esmakordselt ka Eestis. Eriti kõrgelt oli Lukk hinnatud eesti muusika esitajana (Mart Saar, Heino Eller, Arvo Pärt jpt).
Lisaks solistitegevusele on tähelepanuväärne Bruno Luki tegevus ansamblistina, millest kaalukaim on üle 40 aasta kestnud koostöö pianist Anna Klasiga. Duo esines esmakordselt 1943. aastal Moskva Konservatooriumi Väikses saalis. Igal hooajal anti kaheksa kuni kaksteist kontserti, duo repertuaari kuulus nii klassikaline kui ka kaasaegne muusika. Kahjuks ei saanud duo kordagi esineda väljaspool Nõukogude Liidu piire, mis aga oleks saanud kindlasti tohutu menu osaliseks. Mis oli Bruno Luki ja Anna Klasi duo puhul erakordne-nad esitasid alati teoseid peast. „Leivanumbriks“ kujunes Schuberti Fantaasia f-moll Op. 103.
Lisaks kuulusid Bruno Luki ansamblipartnerite hulka Jüri Gerretz, Peeter Paemurru, Mari Tampere, Ludmilla Dombrovska-Keis, Jaan Reinaste jt.

Raamatus on kronoloogilises järjestuses professori (mõnede) õpilaste meenutused oma õpetajast. Mälestusi jagavad Erna Saar, Leelo Kõlar, Evi Ross, Arbo Valdma, Toivo Nahkur, Kalle Randalu, Ivo Sillamaa, Lembit Orgse, Lauri Väinmaa, Toomas Vana, Mati Mikalai ja mitmed teised. Veel kirjeldavad oma koostöökogemusi mitmed ansambli- jalavapartnerid nagu viiuldaja Mari Tampere-Bezrodnõi, laulja Ludmilla Dombrovska-Keis ja samuti pikaaegne kolleeg Tallinna Konservatooriumist pianist Ada Kuuseoks ja Anna Klasi poeg Eri Klas. Mälestusi-meenutusi lugedes avaneb nii humoorikaid kui ka traagilisi pilte viljakast pedagoogist. Raamatu lõpus on toodud Bruno Luki esinemised, diskograafia, ansamblipartnerid ja TRK lõpetanud õpilaste nimed.

Veel raamatuid Bruno Lukist, mida saab laenutada Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnast:Heino Rannap. Tee muusikasse : [raamat nimekatest muusikutest]. 1984
Toivo Nahkur. Vestlusi Bruno Lukiga : [mälestusi]. 1989

Heliülesvõtted Bruno Luki mängust Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas:
http://ester.nlib.ee/search*est/X?SEARCH=a:(lukk%20bruno)+and+not+a:(klas%20anna)&searchscope=8
Duo Anna Klasiga: http://ester.nlib.ee/search~S8*est?/Xa:(lukk%20bruno)+and+a:(klas%20anna)&searchscope=8&SORT=D/Xa:(lukk%20bruno)+and+a:(klas%20anna)&searchscope=8&SORT=D&SUBKEY=a%3A(lukk%20bruno)%20and%20a%3A(klas%20anna)/1%2C3%2C3%2CB/browse
Klassikaraadio arhiivist saab kuulata Bruno Luki vestlust Helju Taugiga aastast 1977. Põhjalikus arutelus räägivad nad maailmakuulsatest pianistidest, klaverimängu tehnikast ja interpretatsioonist: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=947253Professor Bruno Lukk oli külaliseks ka Lembit Lauri saates "Kirjutamata memuaare", mis toimus 6. märtsil 1983: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=945593

Eluaeg olen tahtnud õue : Juhan Viidingu laulud. Esitavad Jaagup Kreem, Taavi Langi, Tiit Kikas. Terminaator Music, 2009

Plaadile mahub 16 laulu Juhan Viidingu sõnadele. Pärimusviiside kõrval on muusika autoriteks veel Tõnis Rätsep, Juhan Viiding, Olav Ehala, Priit Pedajas jt. Akustilise kõlailmega plaat, kus lauljaks Terminaatori solist ja Juhan Viidingu õepoeg Jaagup Kreem. Saatepartii esitavad Tiit Kikas oma tavapillil viiulil ja samuti mitmetel teistel eriliste nimedega pillidel. Kitarril saadab ka Taavi Langi.

Oma onu Juhan Viidingu kirjutatud lauludega plaat oli Jaagup Kreemil plaanis välja anda juba ammu. Jaagup Kreem: «Ehk tuleb meil püüda läbi nende laulude uuesti jõuda nende inimesteni, kes tegelikult luulet ei loe? Need laulud on minu jaoks lood, mida olen lapsepõlvest peale kuulnud ja kaasa laulnud. See käis mul kõik koduse kasvatuse juurde. Neid ikka joriseti igal pool, kus vähegi sai,» naeratab ta. «Ikka onu laulis jah, aga põhiline laulja oli minu lapsepõlves vanaema Linda, kes viisijuppi otsast jorutama hakkas,» läheb rokimees mälestustes korraks tagasi lapsepõlve. Plaadil Juhani tekstide hulgas leidub muu hulgas ka tema ema ja Jaagupi vanaema Linda Viidingu tõlgitud ilus meremeeste armastuslugu «Truudusetu Julia», mida Jaagup siiani teda ennastki sügavalt puudutanud merelauluks peab. Paljusid plaadil olevaid laule on laulnud Juhan Viiding ise, saatjaks Tõnis Rätsep klaveril. Osad käesoleval plaadil esitatavatest lauludest võib leida ka varem 2004. aastal ilmunud 5 CD kogumikust "Juhan Viiding", kus duo Viiding-Rätsep täies hiilguses esindatud. Jaagup Kreemi kinnitusel on käesoleval plaadil Viidingu-Rätsepa kunagiste salvestistega arvestatud palju, eriti meloodiate puhul, aga tekstideski. Anni Kreem, Jaagupi ema, oli plaati kuulates öelnud, et kohati kuuleb ta seal laulmas Jaagupit, aga kohati täpselt oma venda Juhanit. «Eks need rõhuasetused, kuidas onu ise neid lugusid laulis, on mul juba veres. Neid ei tohigi teistmoodi laulda,» märgib Jaagup Kreem. Andekas Kreem näitab plaadil võiduka rokihääle kõrval ka õrnemaid kõlavärvinguid. Igatahes olgu liialdamata öeldud, et laulud on lauldud kogu südamest.

Juhan Viiding, fanaatiline tõeotsija, koleerilise temperamendiga, mitmekülgselt andekas ja ennastteostav loominguinimene, otsustab elust lahkuda 21. veebruaril 1995. "Nii mina seisan siin enese kõrval, viibates oma eluloole."

Juhan Viidingu loomingulisse teekonda kuuluvad näitlemine, luuletuste kirjutamine, laulmine. 1972. aastal tegutsenud kooslus Amor Trio, mille liikmed olid Lembit Ulfsak, Tõnis Rätsep, Juhan Viiding, on samuti üks Viidingu loomingulisi väljundeid, kus esitati muuhulgas ennesõjaaegseid lööklaule.

Hingelähedaseim oli Juhan Viidingule luule kirjutamine. "Mis on see inimese osa laias ilmas?" on olnud Jüri Üdi alias Juhan Viidingu tuntuks saanud tsitaat. Viidingu mõtted on tihedad, luuleridu lugedes-kuulates peavad riimiootuses olijad tihti pettuma ja "tühjade kätega" jääma. Luuletajana oli Viidingul vastavad abivahendid alati käepärast. Kursusevend Lavakunstikateedrist Tõnis Rätsep: "Mäletan, et Juhanil olid alati taskud täis valgeid pabereid ja pliiats käepärast. Kas siis pastapliiats, sulepea, harilik pliiats. Need olid tal alati hästi korras ning see, mis käigus, laitmatu. Juhan pööras neile kohe erilist tähelepanu; välisreisidel otsis ta kirjatarvete kauplustest endale sobivaid kirjutusvahendeid".

Lavaka-ajast on Tõnis Rätsepal meeles esimene külaskäik Juhan Viidingukoju: "Juhani tuba oli lakooniline: kirjutuslaud, voodi ja raamatud. Juhan pani mindlaua taha istuma ja läks kööki teed keetma. Mu pilk jäi peatuma laual lebavateltäiskirjutatud kaartidel. Kaartidel olid kirjas luuletused. Pean tunnistama, et mapolnud midagi nii head lugenud. Kui Juhan köögist tagasi tuli, küsisin: "Kust saneed said?" "Ma teen neid," vastas tema. "Kas sul on neid veel?" "On küll," vastasta ja tõmbas oma voodi alt välja kollase Lutheri vabriku vineerkohvri ja tegi sellelahti. Kohver oli täidetud kaartidega. Siis algas luulelugemine, mis kestishommikuni. Ka plaadi kujunduses võib leida Juhan Viidingu luuletuste kaartide ideed või ehk ongi tegu „Juhani kaartidega“? Ka huumor pole olnud Viidingule võõras. Olgu näitena toodud üks väike lause temalt: "Austusega üksiküritaja Juhan Viiding. Sündinud 1948. Pikkus 169sentimeetrit hommikul, 167,5 sentimeetrit õhtul."

"Oo kui raske on meie kliimas, mis on umbusu udust hall..." Inimesena väärtustas Juhan Viiding üle kõige sisemist tõe- ja õiglustunnet, eetikat ning südamehäält; tema loojaelu jaoks tähendas see alati valikuid, sageli ränki loobumisi. Sotsiaalselt aktiivne, oli Viidingul palju tuttavaid. Viidingu kauaaegne sõber, kursuse- ja lavakaaslane Tõnis Rätsep on tunnistanud, et Juhaniga oli raske tänaval käia. Juhan tundis nii paljusid inimesi, et ükskord Tõnis koguni palus: ära tutvusta mind, nad ei jää mulle meelde ja pärast arvatakse, et Tõnis on ebaviisakas.

Plaadil olevaid laule saab kuulata ka elavas esituses - üle Eesti toimuvad mitmel pool samanimelised kontserdid. Pileteid saab osta Piletilevist:http://piletilevi.ee/est/?search=eluaeg+olen+tahtnud+%C3%B5ue.

FRYDERYK FRANCISZEK CHOPIN (1810-1849)

22. veebruar 2010 on Poola helilooja Fryderyk Chopini 200. sünni-aastapäev.
Fryderyk Chopin on 19. sajandi juhtivaid heliloojaid, kes alustas oma karjääri pianistina ja kontserteeris juba varases lapseeas. Chopini, enamuses klaverile kirjutatud loomingus on ühendatud meloodia, otsiv harmoonia ja vaistlik vormitajumine, mida kroonib briljantne klaverimängu tehnika.
Fryderyk Franciszek Chopini sünnitunnistusel on kuupäevaks märgitud 22. veebruar, aga nii ta ise kui ka teised andsid kuupäevaks alati 1. märtsi.
Tema sünnikohaks on Želazowa Wola, Utrata jõe kaldal asuv Masoovia küla, mis asub Varssavist 54 km kaugusel. Fryderyk sünnib teise lapsena neljalapselisse perre. Tal on kolm õde – Ludwika Marianna Chopin (hiljem: Jedrzejewiczowa) (1807-1855), Justyna Izabella Chopin (hiljem: Barcinska) (1811-1881) ja Emilia Chopin (1812-1827). Chopinide perekond on ühiskonna poolt austatud ja sotsiaalselt aktiivne, lastele peetakse oluliseks anda lai silmaring nii kirjanduses kui ka muusikas.
Ema, Tekla Justyna Kryžanowska (1782–1861) oli poolatar ja isa, Mikołaj (sünnipäraselt Nicolas) Chopin (1771–1844), prantslane. Nicolas Chopin, pärit Lorraine’ist, tuli Poola 16-aastaselt. Chopini isa palgatakse Poola krahvinna Justyna Skarbeki poja prantsuse keele õpetajaks. Töökoht asub krahvinna majas Żelazowa Wola’s. Chopini ema on saadetud Skarbek’ide juurde juba tütarlapsena - ta oli nende kauge sugulane ja tegutses krahvinna juures tema seltsilise ja majapidajannana. Chopini vanemad kohtuvad 1802. aastal. Nad abielluvad 1806. aastal Brochówi kirikus ja jäävad elama Skarbekite juurde kuni 1810. aastani. 23. veebruaril 1810 saab samas kirikus ristitud ka Fryderyk.
Kui Chopin on 10-kuune, suundub perekond Varssavisse - Chopini isa läheb Saxoni palees (poola k. Pałac Saski) oleva kooli prantsuse keele õpetajaks, samasse asub ka perekond elama.

VARANE TALENT
Fryderyk alustab esinemisi juba varakult. Tema isal on palju tutvusi erinevates ühiskonnaklassides ja koos viibivad nad tihti seltskondlikel üritustel. Põhiliselt astubki noor pianist üles tol ajal populaarsetel salongiõhtutel. 1818 toimub Chopini esimene suurem esinemine, see toimub Varssavis, krahvinna Zofia Zamoyska salongis. 24. Veebruaril 1818 annab Chopin ka esimese avaliku kontserdi – Varssavis, Radziwiłł'i palees, kus esitab Boheemia (praegune Tšehhi-Saksa piirkond) helilooja Adalbert Gyrowetzi (ka: Vojtěch Matyáš Jírovec) (1763-1850) e-moll klaverikontserdi. Kuulajad on vaimustuses Chopini mängust, aga tagasihoidlikuks jääv Fryderyk märgib esinemiste kohta: „…publik imetles minu uhket kraed…“.
Laia silmaringiga Fryderyk loeb palju ilukirjandust, tunneb huvi Poola ajaloo vastu ja valdab vabalt prantsuse ja saksa keelt. Kirjandushuviline Fryderyk kirjutab ka luuletusi – neid võib leida näiteks kirjadest isale ja emale. Chopini sügavalt armastatud isa jällegi alustab oma kirju ka 33-aastasele Chopinile „Mu kallis laps…“.
Heliloomingu alguseks võib pidada aastat 1817 – sellest ajast on säilinud kaks poloneesi. Üks neist (g-moll ehk sol-minoor), pühendusega Wiktoria Skarbekile (u. 1791-1828), ka trükitakse samal ajal Varssavis Izydor Cybulski poolt. Varssavi ajakirjanduses kirjutatakse: „Selle poola tantsu kirjutanud helilooja on vaevalt 7-aastane ja … juba tõeline geenius“. Teistest teostest, mis loodud mõned aastad hiljem, võiks ära märkida Poloneesi As-duur Op. IVa/2, mis on loodud 1821. aastal. Selle teose pühendab Chopin oma tollasele õpetajale Wojciech Žywny’le. Varssavis elav tšehhi viiuldaja ja pianist Wojciech Adalbert Žywny (1756–1842) õpetab Chopini aastatel 1816-1821, tutvustades talle J. S. Bachi ja Viini klassikute muusikat. Ilmselt ka sellest ajast saab alguse Chopini suur armastus Johann Sebastian Bachi muusika vastu - hiljem on tema klaveril alati Bachi teosed.
3. jaanuaril 1820 kuulus itaalia laulja Angelica Catalani (1780-1849) on võlutud noore Chopini imelisest klaverimängust ja kingib noorele pianistile tänutäheks graveeringuga kuldkella.
1822-1829 on tema õpetajaks ka Joseph (Józef) Elsner - tema juures võtab Chopin alguses eratunde. Muuhulgas tutvustab Elsner Chopinile ka Karl Antoni Simoni harmoonia õpikut, samuti muusikateooriat ja nummerdatud bassi.
13-aastaselt, aastal 1823, astub Chopini Varssavi Lütseumisse, mis pakub haridust poisslastele. Ta alustab õppimist 4. klassist. Koolis on ta väga hoolas õpilane, lemmikaineteks joonistamine ja kirjandus. Fryderyk on seltsiv, leiab palju sõpru - väga lähedaseks saab ta Jan Bialoblockiga (1806-1828), hilisemast ajast on säilinud pikk kirjavahetus ka Tytus (Titus) Woyciechowskiga (1808-1879). Lütseumi lõpetab Chopin kolme aastaga, aastal 1826. Mitmed suvevaheajad veedab Chopin Szafarnias, oma sõbra, lütseumikaaslase Dominik-Jan-Henryk Dziewanowski (1811-1881) suvemõisas. Szafarnias kirjutab Fryderyk käsitsi „ajalehe“ „Kurier Szafarski“, millest võib leida naljaka sisuga uudiseid. Kuulsaks on saanud ka Szafarniast saadetud kirjad kodustele. Fryderyk on suur teatri sõber, talle meeldib ise näidendeid välja mõelda. 6. detsembril 1824 etendavad kodus Fryderyk ja ta noorem õde Emilia ühiselt kirjutatud komöödia, mis meeldib kõigile. Eriti meeleolukas on Chopini mängitud osa, kus keegi ei suuda naeru tagasi hoida.
Elsner on Chopini õpetaja ka 1826-1829 Varssavi Konservatooriumis (Kõrgem Muusikakool), kus õpetab noorele pianistile kompositsiooni. Lisaks võtab Chopin orelitunde - õpetajaks Vįclav (Wilhelm) Würfel [Werfel]. Chopini pianistlik tehniline tase on kõrge juba õpingute ajal - ei Žywnyl ega Elsneril pole talle selles vallas midagi lisaks pakkuda. Žywny isegi keeldub sel põhjusel Chopini õpetamast, pidades Fryderyki samas oma kõige andekamaks õpilaseks. Konservatooriumis õpib Chopin tundma ka nokturne, eriti suureks mõjutajaks selles vallas on iiri helilooja John Field. Heliloojana on Chopin õpingute ajal samuti viljakas – juba tollal loodud teosed on mahukad ja meisterlikud, nende seas näiteks Rondo ą la Mazur F-duur Op. 5. 1827-1828 kirjutab Chopin Variatsioonid Mozarti ”Don Giovanni” teemale Lą ci darem la mano B-duur (Si-bemoll mažoor) Op. 2, pühendusega lütseumikaaslasele Tytus (Titus) Woyciechowskile. 1828. aasta detsembris toimub kontsert klaverimeistri Fryderyk Buchholtzi (Buchholz) (1792-1837) kodus, kus Chopin esitab koos lähedase sõbra ja pianisti Julian Fontanaga oma Rondo C-duur (WN 15) kahele klaverile. Andekas Chopin saab oma õpingute lõpul kiitva hinnangu oma õpetajalt Elsnerilt, ühtlasi on Chopin tema lemmikõpilaseks. Elsner paneb Chopinile suuri lootusi - nii soovib ta, et tema andekaim õpilane kirjutaks kunagi suure poola ooperi. Kolme aastaga on Chopin Konservatooriumi lõpetanud. 1829. aasta juulis kirjutab Elsner lõputunnistusele: „Chopin F., kolmanda aasta tudeng, erakordne anne, muusikaline geenius“. Õpingute aega mahub aga ka raskeid hetki - 1827. a aprillis sureb pärast pikka haigust tema õde Emilia, kes maetakse Powązki kalmistule Varssavis.
Tundlik Chopin on oma suhetes lähedane õpingukaaslastega lütseumist ja eelistab üldiselt lävida rohkem meeste- kui naisterahvastega. 1828. aastal sureb ootamatult tema kõige lähedasem sõber lütseumi-aegadest Jan Bialoblocki, kellele Chopin on siiani usaldanud oma sügavad mõtted ja tunded. 1828 septembris-oktoobris teeb Chopin esimese välisreisi Berliini. Seal külastab ta kontserte ja ooperietendusi. Tagasiteel Poznanis esineb ta muusikaõhtul vürst Radziwilli juures.
Aprillil 1829 lahvatab häbeliku Chopini südames armuleek - Varssavi Konservatooriumis õppides kohtab ta laulja Konstancja (ka: Constantia, Constance) Gladkowskat (1810-1880). Fryderyk kirjutab neiu kohta oma sõbrale lütseumiõpingukaaslasele Titus Woyciechowskile: „…õnnetuseks on mul vist juba kujunenud oma ideaal, keda ma ustavalt teenin, kuid kellega ma poole aasta jooksul pole vahetanud ühtegi sõna; keda ma unes näen, kelle mälestusest sai minu kontserdi adagio…“. Gladkowskale mõeldes kirjutab Chopin ka laulu „Soov“ („Oleksin päikene kõrgel taevakaarel…“). 1829. aastasse mahub ka uus armumine, kelleks on Eliza (Elisabeth, Elisa) Radziwill (1803-1834), Poola-Leedu printsi Anton Henryk Radziwilli üks tütardest. Eliza Radziwill teeb Chopinist mitu tuntuks saanud joonistust.
1829 peale Konservatooriumi lõpetamist annab ta Austria pealinnas Viinis mitu kontserti. Peale esimest kontserti, kus ta esitas Variatsioonid Op. 2, kirjutab Chopin kodustele: ”Kõik plaksutasid nii valjult peale igat variatsiooni, et mul oli raskusi orkestri tutti kuulamisega”. Poolas tagasi olles esineb ta palju kordi salongides ja kontserdisaalides. Siiski märgib Chopin, et pianist-helilooja kooslus ei ole temale sobiv. Samuti pole publiku ees esinemine tagasihoidlikule Chopinile sugugi kerge - laval olemise kohta on Chopin, erinevalt Lisztile, tunnistanud: „Publiku hingetõmbed lämmatavad, uudishimulikud pilgud halvavad ja tundmatud näod muudavad mu tummaks“. Kuulajatena näeb ta meelsamini väikest naisteseltskonda kui maja, mis on täis mehi.
Vanemate korteris Krakovis esitab Chopin 1830. aasta 7. veebruaril oma f-moll klaverikontserdi mittetäieliku orkestriga, lisaks esitab ta ka teisi teoseid. Publiku seas on W. Žywny, J. Elsner, samuti poola helilooja Karol Kazimierz Kurpinsky (1785-1857).

Chopin, ületades oma vastumeelsuse suurele publikule esinemiste suhtes, esitab 17. märtsil 1830 Varssavis, Teatr Narodowy’s, oma f-moll (fa-minoor) klaverikontserdi Op. 21 (kirjutatud 1829). Publiku suuruseks on 900 inimest. 1830. a kirjutab Chopin ka teise klaverikontserdi ja 22. septembril toimub selle - e-moll (mi-minoor) Op. 11 klaverikontserdi - esiettekanne Chopinide korteris. Teos saab suurte kiiduavalduste osaliseks, öeldakse muuhulgas: „See teos on geniaalne…“.

Sõbrad innustavad teda ette võtma pikema kontsertturnee, kuid Chopin ise kõhkleb sellel teemal kaua – teda vaevavad halvad eelaimdused. Chopin otsustab, vastumeelselt, Varssavist lahkuda ja 11. oktoobril toimub hüvastijätukontsert Teatr Narodowy’s. Tuleb ettekandele e-moll klaverikontsert. Veel kõlavad Suur fantaasia poola lauludele Op. 13 ja Rondo à la krakowiak Op. 14. Kontserdil on kaastegev on ka lauljanna Konstancja Gladkowska. 1830. aasta lõpul (2. novembril) lahkub Chopin Varssavist, sõbrad annavad talle kaasa Poola mullaga täidetud laeka. 20-aastase Chopini eelaimdused, et ta lahkub kodumaalt igaveseks, saavad tõeks.

1831 PARIISIS
Poola ülestõusu verine mahasurumine venelaste poolt põhjustab tema jäämise Pariisi. Kodumaa traagilist saatust kajastab Chopini klaverietüüd Op. 10 nr. 12 c-moll (do-minoor) alapealkirjaga „Revolutsiooniline“. Poola ei pöördu ta enam tagasi, aga samuti ei saa ka Prantsusmaast tema kodumaad. Oma loomingus ja kiindumustes jääb ta elu lõpuni poolakaks.
Kui Nicolas Chopin, Fryderyki isa, Poola jõudnuna ja jäänuna, võtab endale eesnime Mikolaj, siis Fryderyk Franciszeki eesnimedeks saavad tema enda soovil prantsuspärased Frédéric Francois - seda justkui “ette aimates”, et ta jääb Prantsusmaale ja enam kodumaale ei naase.
Alati elegantselt riietuv Chopin tellib oma riided Vivienne’i tänava rätsepalt Dautremont’ilt. Chopini lemmikvärvideks on kahvatuhall, lilla ja tumesinine. Oma kirjades on ta märkinud: ”Ma eelistan lihtsust, elegantsust ja tagasihoidlikkust, vastukaaluks poe akendel näha olevatele tugevatele ja vulgaarsetele värvidele. Näiteks meeldib mulle pärlendav hall, mis pole labane ja eputav”. Kirjas oma sõbrale palub ta: ”Palun anna teada mu rätsepale Dautremont’ile, et ta õmbleks mulle paari halle pükse. ---- Samuti vajan ma musta, tagasihoidlikust kangast velvetvesti”. Chopin kannab enamasti redingote’i, mis on tol ajal kantav mantlimoodi jakk. Hoolikalt seob ta siidkaelasideme kolmekordsesse sõlme ja tema kindad on alati säravvalged. Chopin ei talu vähimatki porijälge oma mustadel lakksaabastel, mis on ühte värvi hallil satiinvoodril keebiga, millesse ta armastab end mähkida. Üürikabriolett ülitähelepaneliku kutsariga on tal visiitide tegemiseks, sisseostudele minekuks ja oma õpilastele tunde andma minnes. Selline eluviis on aga suureks väljaminekute allikaks.
Pariisi vallutab Chopin pianistina, paistes silma erinevalt teiste esitajate virtuooslikkusest ülima hingestatuse ja poeetilisusega. Pea igal kontserdil ta ka improviseerib. Esimene Pariisi kontsert toimub Pleyeli saalis 1832. a 26. veebruaril. Seal tuleb esitusele Chopini e-moll klaverikontsert, Variatsioonid Mozarti teemale ja samuti on Chopin üks pianistidest, kui esitatakse Frédéric (Friedrich) Kalkbrenneri (1785-1849) Suur polonees (Grande polonaise) kuuele klaverile.
Oma kaasaaegsetega, muusikute Berliozi, Hilleri, Liszti, Kalkbrenneri, Thalbergi ja Paganiniga on ta Pariisi muusika- ja seltsielu keskpunktiks. Ta leiab palju uusi tutvusi – suhtleb nii muusikute, heliloojate, kirjanike kui kunstnikega. Võõrsil olles aga uued tutvused Chopini ei innusta - ta igatseb kodumaale tagasi. Hingepõhjani liigutab teda Poolast pärit inimeste kohtamine - nii on ta üliväga rõõmus kohates oma kaasmaalast, luuletajat, hilisemat College de France’i professorit, Adam Mickiewiczit (1798-1855). Nendest kohtumistest, kus Chopin mängib tundide viisi oma teoseid ja vesteldakse oma kodumaast Poolast, saavad mõlemad loomingulist innustust. Chopin loob 1835 esimese, g-moll (sol-minoor) ballaadi Op. 23, toetudes Mickiewiczi poeemi “Konrad Wallenrodi” (1828) dramatismile. Samuti on teine ballaad f-moll Op. 38 (1842) seotud kaasmaalase poeesiaga. 1834. a lõpus on Chopin õpetamise, komponeerimise ja kontserteerimise rutiinis. Toimub ka meeldejääv perekondlik sündmus - novembris abiellub Chopini õde Izabella.
1834-35 on mitmeid esinemisi, tähtsamad nendest e-moll klaverikontserdi ettekanne aprillis Pariisi Théātre Italien’is, dirigendiks kuulus Francois-Antoine Habeneck (1781-1849). Teine esinemine sama dirigendiga toimub Société des Concerts du Conservatoire’s, kus Chopin esitab Grande polonaise brillante Op.22 Es-duur (Mi-bemoll mažoor).
1835. a suvel sõidab koduigatsusest vaevatud Chopin Saksamaale. Ta kohtub Dresdenis isa sõbra, poola vürsti Felix Wodzinski ja tema perekonnaga. Nähes Wodzinski 16-aastast tütart Mariat (Marie), on Chopin armunud. Tundlik Chopin on aga üsna heitliku meelelaadiga. Kohtudes Pariisis vürstinna Honorata Orłowska Komariga, viibib seal ka vürstinna tütar, klaverimängus üsna heal tasemel Delphina (Delfina) Potocka (1807-1877), kes kutsub Chopini endale tunde andma. Delfina on sel ajal abielus, aga elab oma mehest eemal, Pariisis. Peale suuri armuseiklusi, kus muuseas Chopin nimetab Delfinat „Mu üks ja ainus armastatu“, ilmub äkitselt välja Delphina abikaasa ja konservatiivselt abielusse uskuv Delphina läheb tagasi abikaasa juurde. Chopin on saanud 26-aastaseks ja hakkab endale otsustavalt abikaasat otsima.
Ka 1836. aasta suve veedab Chopin Wodzinskite juures Marienbadis (praegune tšehhi linn Mariįnské Lįzně). Marie Wodzinska joonistab Chopinist tuntud akvarellportree. Septembris teeb Chopin salaja, ilma vürsti nõusolekuta, Mariele jaatava vastuse saava kihlumisettepaneku. Võrreldes Wodzinskitega on Chopinid vaesed – pensionärist isa on olnud õpetaja, Karkovis elatakse üürikorteris. Wodzinskid kuuluvad alamaadlite sekka, neil on 50 000 aakrit maad (1 aaker on u. 4047 m2), maamõis Toruni lähedal ja arvestatav positsioon ühiskonnas. Chopin on Mariega tuttav vaid paar nädalat ja soovib temaga abielluda. Ta taipab, et ei kuulu kõrgemasse seltskonda. Kirjad Mariele seob ta kokku, peale märkides „Moja bieda“ („Moja beda“) (Minu ebaõnn - poola k.). Chopini süda on murtud. Üksinda ja kurbuses süüvib ta töösse, valmistades trükki andma Etüüdid Op. 25 ja Ekspromptid Op. 29, samuti luues teise Skertso, Noktrunid Op. 32 ja ilmselt ka kuulsa leinamarsi (marche funebre), millest saab b-moll (si-bemoll minoor) Sonaadi üks osa.
1836. a sügisel on Chopin esimest korda oma sõbra ja pianisti Ferenc (Franz) Liszti (1811-1886) korteris, kus toimuvad pidevalt eliidi kokkusaamised. Sealt seltskonnast võib teiste seast leida ooperihelilooja Giacomo Meyerbeeri (1791-1864), romaanikirjaniku Eugene Sue (1804-1857), poeedi Heinrich Heine (1797-1856), Poolast pärit kirjanik Adam Mickiewicz’i (1798-1855), kellest saab peagi College de France’i professor. Samuti on seltskonnas krahv Wojciech Grzymala (1793-1871), kes laseb ennast Albertiks kutsuda. Pianiste on peale Chopini ja Liszti veel teisigi, näiteks Ferdinand Hiller (1811-1885), kes küll unistab hoopiski komponeerimisest. Samuti on seltskonnas kirjanikud Honoré de Balzac (1799-1850) ja Victor Hugo (1802-1885). Oktoobris 1837. a kohtub Chopin Liszti juures muusikaõhtul esmakordselt kirjanikku George Sandi. Meesteriideid kandvat ja avalikult sigaretti suitsetavat Sandi nähes märgib Chopin: „Kui antipaatne isik on see La Sand! Kas ta on tõepoolest naine? Mina küll kahtlen selles!“ Samas Sand märgib Chopini nähes: „Kas see härra Chopin on tütarlaps?“ Kuid millegipärast juba tõmbab Chopini seletamatu jõud selle naise poole. George Sand (õieti: Aurora Dudevant, sünnipäraselt: Aurore Dupin) (1804–1876) hakkab meessugu umbusaldama peale oma abielu nurjumist parun Casimir Dudevant’iga, kellest ta ka lahutab. Sandi sooviks saab elamine meheks maskeerunult, sootuna ja eatuna „meeste kõrbes“. Pariisi tuleb Sand koos oma kahe lapsega - poeg Maurice (1823–1889) ja tütar Solange (1828–1899) - otsustades kirjanikuks hakata.
1837 Sand paneb tähele Chopini nõrgenevat tervist, tema pidevat köhimist. Emalikult käituv Sand loodab, et Nohanti tervistav õhk võiks Chopini kroonilisest köhast terveks ravida. Sand on üllatunud, et vajab Chopini – ta ju tavaliselt pole kannatanud puuduva tundeeleu pärast. 1838. a aprillis on nii Sand kui Chopin mõlemad läbi elanud kaotusperioodi, mistõttu nende suhe saab ”tuule tiibadesse”. Sand on Chopinist huvitatud ja soovib temaga lähemalt suhelda. Hiljem on Sand märkinud, et ta tundis Chopini vastu emainstinkti ja soovis tema eest hoolitseda. 27. (28?) aprillil toimub Sandi sõbranna, vürstinna Charlotte Marliani juures muusikaõhtu, kus Chopin esineb. George Sand on publiku seas koos sõbrannaga ja kirjutab Chopinile kirjakese: „On vous adore“ (Te meeldite meile - prantsuse k.). Meelitustele alti ja tundlikku Chopini mõjutab Sandi poolne pikaajaline „ründamine“ - ta armub ja on nõus Sandiga eraldi kohtuma. Sand loobub avalikkuses suitsetamast ja hakkab taas naisteriideid kandma. Juunis 1838 on Sand ja Chopin paar. Sandi sõbranna vürstinna Charlotte Marliani soovitab Sandile Chopiniga koos Mallorcale puhkama sõita. Minnakse neljakesi – Sandi lapsed Maurice ja Solange, George Sand ja Chopin. Oktoobris Hispaanias, Mallorca saarel, külmas ja niiskes ”Tuulte majas” aset leidvast puhkusest pole midagi head meenutada. Oma romaanis „Un hiver ą Majorque“ (eestikeelne pealkiri „Talv Mallorcal“) kirjeldab George Sand seal toimunud läbielamisi. Mallorcal elades satuvad nad rahapuudusesse, saarel elavad inimesed on aga kõike muud kui külalislahked. ”Tuulte maja”, ainus koht, mida nad saavad endale lubada, on väikse ja niiske mäe tipus asuv klooster. Ilm on pidevalt vihmane, maja katus tilgub läbi ja söök on vilets. See kõik kokku ei tee Chopini tervisele sugugi head - 28-aastaselt jääb ta tiisikusehaigeks. Detsembris kolivad nad ümber Valldemosa (Valdemosa, Valdemossa) kloostrisse. Mõlemad on sellest kohast innustunud. Chopin märgib: „Suurepärane klooster maailma kauneimas kohas“. Sand: „See on luule, see on üksindus. See on kõige kunstipärasem, kõige šikim koht taeva all, ja millise taeva all! Ja missugune maakoht!“ Chopini sõrmed silitavad klaveriklahve iga päev. Pikad ja peened, võimaldavad nad pianistil esile tuua oma lemmikinstrumendi voorusi. Valldemosas loob Chopin oma klaveriprelüüdid. Nagu Sand märgib, on need „kõige kaunimad lühivormid, mida Chopin tagasihoidlikult prelüüdideks nimetab“. „Vihmapiiskade prelüüdi“ suhtes kerkib küsimus, kas tegemist on neljanda või kuuenda prelüüdiga. Sarnaselt Johann Sebastian Bachi ”Wohltemperierte Klavier"-iga (eesti k. ”Hästitempereeritud klaver", HTK), kirjutab ka Chopin oma prelüüdid kõikides helistikes ja kvindiringi järgi. Mõned prelüüdid on lühikesed, vaid 16-taktilised. Ühed on iseloomult kui etüüdid, teised jällegi nokturnilaadsed.
1839. a suve veedab Chopin Nohantis. Nohantis tunneb Chopin eraldatust ja tugevat vajadust seltskonna järgi. Sand ja Chopin vajavad mõlemad iseseisvust - seltskonnad, milles kumbki lävib, on erinevad. Chopin on tihti Sandile armukade, mis on seotud naise varasema, mitte hea reputatsiooniga. Sand armastab Chopini üle domineerida, ta on öelnud: ”Ma vaatan tema nagu lapse järgi ja tema armastab mind kui ema”. Kirjutab mitmeid teoseid nagu Masurkad Op. 41, teine Nokturn Op. 37, Fis-duur, Eksprompt Op. 36 ja ülejäänud kolm osa b-moll (si-bemoll minoor) Sonaadist Op. 35. Oma tolleaegseid, 1840-ndatel kirjutatud teoseid, eriti Fantaasiat Op. 49 pidevalt viimistledes märgib Chopin: ”Ma ei suuda anda neile piisavalt poolalikkust”.
1843-44 suhe Sandiga mandub, seda eelkõige Chopini halva tervise pärast. Mais saab Chopin raske löögi osaliseks - sureb tema armastatud isa. Sand ja Chopini suhetes ei lähe siiski kõik mitte nii nagu ehk George Sand sooviks: 18-aastane Solange Dupin, George Sandi tütar, armub Chopini teismelise kirega. George Sand püüab tütrega sel puhul meeleheitlikult võistelda. Kuigi Chopin pidevalt halva tervise käes vaevleb, ei jäta ta Solange’i tunnetele vastamata. Sand läheb oma feministlikke vaadetega täielikult vastuollu – ta peab ainsaks võimaluseks tütar mehele panna ja hakkab selleks kiirelt ka võimalusi otsima. 1846. a sügisel Solange’i kihlus noore maaomaniku Fernand de Préaulx’ga lõpeb veebruaris 1847 – Solange on leidnud endale uue tutvuse, skulptor Jean Baptiste Auguste Clésinger’i (1814-1883). Ka see suhe lõpeb, kuna selgub et mees jahib lihtsalt naise varandust. Chopin on kogu aeg Solange’i suhtes kaitsval positsioonil ja sellega lõpeb ka Sandi ja Chopini pidevalt pingeid kogunud suhe. Delacroix’ (1798-1863) maal Sandist ja Chopinist lõigatakse pooleks. Praegu asub Chopini osa Pariisis, Louvre’is ja George Sandi pilt Kopenhaagenis.
Tundlikku Chopini mõjutab Solange’iga toimunu ka edaspidi ja ta ei saa sellest lõplikult üle. Ta tegeleb edasi õpetamisega ja annab avaliku kontserdi Pleyeli saalis. Seal tulevad esitusele viimased kolm osa Tšellosonaadist Op. 65, Chopini partneriks on lähedane sõber Auguste Franchomme (1808-1884). Juulis 1847 Sandist lahkudes on Chopini uueks silmarõõmuks laulja ja helilooja Pauline Viardot (1821-1910). „Tema [Chopini] lõppenud armulugudes pole sõprust. Kirge ei saa vähendada ja see on kõigest kõige kaunim,“ ütleb Viardot.
1848-49 kohtub Chopin uue silmarõõmu, šoti päritolu Jane Stirlingiga (1804-1859), kes tuleb tol ajal tema õpilaseks. Stirling soovib Chopiniga abielluda, meelitab ta valel ajal valesse kohta – tuberkuloosi põdev Chopin on Londonis ja seejärel Šotimaal, kus on majutatud külma, mägedes olevasse kindlusesse. Ebameeldivasse, sombusesse Šotimaa sügisesse mahub siiski ka üks rõõmus hetk kui teda külastab printsess Marcelina Czartoryska. Šotimaa niiskes kliimas Chopini tervis halveneb, ta köhib verd. Inglismaad juba varem vihanud Chopin põgeneb Pariisi, oma armastatu Jane Stirlingi hüljates.
Pariisi kohale jõudes on Chopin väga nõrk. Pisut paranenuna annab ta klaveritunde, aga haigus sunnib nendest siiski loobuma. 1849 kevadel teeb prantsuse fotograaf Louis-Auguste Bisson (1814–1876) Chopinist foto, mis on ühtlasi viimane ülesvõte Chopinist. ”Rootsi ööbik“ kutsutud laulja Jenny Lind (1820-1887) tuleb teda vaatama ja ka laulab talle. Vana armastus Delphina Potocka tuleb Nizzast, et olla tema juures. Šotimaalt saadab Jane Stirling Chopinile suure summa raha (võib-olla süütundest). George Sand murrab oma lubadust olla viimsel hetkel Chopini kõrval – enda asemel saadab ta oma tütre Solange’i. Juunis 1849 kirjutab Chopin oma vanemale õele Ludwikale: „Kui saad, siis tule. Ma olen nõrk ja ükski arst ei suuda mind aidata, ainult sina suudad seda.“ Chopin sureb oma vanema õe Ludwika käte vahel.
Matused kujunevad pidulikuks. Kantakse ette Mozarti ”Reekviem” – teos, mida Chopin väga armastas. Kõlavad mitmed tema enda teosed, üheks neist Klaverisonaadi b-moll (si-bemoll minoor) leinamarss. Sõbrad panevad talle hauda kaasa laeka Poola mullaga. Chopin maetakse Pariisi Pere Lachaise’i kalmistule. Tema süda aga on viiakse, Chopini testamendi kohaselt, Varssavisse, Püha Risti kirikusse, kus seda säilitatakse tänaseni. 17. oktoobril 1850. Aastal püstitatakse Chopini 1. surma-aastapäevaks tema hauale mälestusmärk, mille skulptoriks on Auguste Clésinger. 1879. aasta 1. märtsil viiakse Chopini süda tema viimse soovi kohaselt Varssavi Püha Risti kirikusse.
Vene helilooja Mili Balakirevi initsiatiivil avatakse Želazowa Wolas 1894. aastal Chopini mälestusmärk.


Loomingust

Fryderyk Chopin on kirjutanud põhiliselt klaverimuusikat, välja arvatud umbes 20 laulu, Variatsioonid flöödile ja klaverile Rossini ooperi "La cenerentola" "Non più mesta"-teemale ilma oopusenumbrita (1824), Klaveritrio g-moll Op. 8 (1828/29) ja kolm teost klaverile ja tšellole: Introduction et Polonaise brillante, C-duur Op. 3 (1829/30), Grand duo concertant E-duur, Meyerbeeri ooperi "Robert le diable" teemadele ilma oopusenumbrita (1831) ja Sonaat g-moll Op. 65 (1845/46). 20 laulu, mis meieni on jõudnud, on loodud erinevatele poola luuletajate tekstidele. Mõned nendest kõlavad masurkalaadselt. Kuigi Chopini laule poolakeelsete tekstidega ei saa kõrvutada näiteks Schuberti omadega, on need esimesed poola kunstlaulud suure muusikaajaloolise tähendusega. Teosed oopusearvudega 1-65 on Chopin ise välja andnud. Oopusenumbrid 66-74 on postuumselt välja antud kirjastajate poolt.

Enamasti on Chopini teosed kavandatud väikevormidest, mis oma mitmekesisuses ja arendatuses enam paljudel juhtudel väikesed vormid aga enam ei ole. Need Chopini kirjutatud väikevormid on ühed täiuslikematest tervel romantismi ajastul.

Chopin on mitmel korral klaverimuusika pioneer. Ta on esimene kirjutades sooloklaverile neli ballaadi. Siiani tähendas ballaad teost häälele ja klaverile. Samuti arendab ta skertso suuremõõtmeliseks ja iseseisvaks teoseks, kus on kasutatud nii rondo kui ka lauluvormi, rikastades seda ka suurema vormi tunnustega.

Chopini klaveristiil on tugeva väljendusjõuga, väga omanäolise meloodikaga, mis suures osas põhineb poola folklooril või selle eripäral ja intonatsioonidel. On vähe heliloojaid, kelle loomingus mängiks rahvatantsud nii suurt rolli nagu Chopinil. Rahvatants mazur, mis eriti Varssavis suur rahva lemmik oli, saab Chopini loomingu kaudu tuntuks Mazurka nime all (masurka - eesti k.). Taktimõõt 3/4, kiiremad tantsulises karakteris, aeglasemad valsilaadsed.
Chopini klaveriloomingus saavutavad poeesia ja suuri nõudeid esitav virtuoossus optimaalse ühtsuse. Peenekoelise ornamentikaga saavutab Chopin nähtavasti romantismiajastu kõrgpunkti. Teostest võib leida omanäolist, mitmekesist modulatsioonitehnikat, kus sageli tuleb ette ka enharmooniaid. Tema kompositsioonitehnikas tuleb ette polümeloodilisust (näit. läbitöötlused sonaatide põhiosades) ja polürütmilisut kirjaviisi (Etüüd f-moll Op.25 Nr.2, Prelüüd fis-moll Op.28 Nr.8, Fantaasia-eksprompt cis-moll Op.66, Nouvelle etude Nr.1 f-moll). Rütmika on väga vaheldusrikas ja tihti tantsuvormidel põhinev. Harmoonia on rikas, omanäoline ja pidedest läbikantud. Teostest võib leida omanäolist, mitmekesist modulatsioonitehnikat, kus sageli tuleb ette ka enharmooniaid. Samuti leiab Chopini teostest julget, tulevikku suunavat kromaatilisust, mis mõjutab näiteks vene heliloojat Aleksandr Skjabinit. Vaba polüfooniat ja kontrapunktilisi struktuure esineb eriti hilisemas loomingus (Näiteks Nokturn H-duur Op.62 Nr.1, Masurka cis-moll Op.63 Nr.3).

3 sonaati
Kui meenutada sonaati tema algses vormis (esimest korda mainitud 1600. a paiku), kus ta oli instrumentaalseks palaks (vastukaaluks kantaadile) ja võrrelda seda Chopini sonaatidega, siis on nendes küll võimalik vähe ühist leida. Siiski sonaat-allegro osa on oma jooned säilitanud: on pea- ja kõrvalpartii, nende vaheline pinge, aga repriis ei ole ekspositsiooni kodus ja teemad näiteks on varieeritud. Iseloomulik: kuigi Chopin säilitab sonaadis erinevad osad (ei muutu üheosaliseks, nii nagu Liszt), on ometi – eriti 2. ja 3. sonaadis kõik osad üksteisega sisuliselt väga tihedalt seotud.
Sonaat Nr.1 c-moll Op.4 (1827/28)
Sonaat Nr.2 b-moll Op.35 (1837/39)
Sonaat Nr.3 h-moll Op.58 (1844)

4 ballaadi
Chopin toob esimesena klaverimuusikasse üle ballaadi eepilise vormi. Klaverile loodud ballaadide uus kuju tähistab ka uusi vormilisi ja sisulisi võimalusi: kontrastsed, jutustavad meloodiad ühendatakse muusikaliste seaduspärasuste järgi suuremate vormide tunnustega (isegi sonaadivormini välja). Ballaadide on mõjutusi ka Chopini kaasmaalaselt Adam Mickiewiczilt.
Ballaad Nr.1 g-moll Op.23 (1835)
Ballaad Nr.2 F-duur Op.38 (1839)
Ballaad Nr.3 As-duur Op.47 (1841)
Ballaad Nr.4 f-moll Op.52 (1842)

4 skertsot
Juba Mendelssohn vabastab skertso tsüklilise sonaadi osa seisundist, nii nagu see varem oli Beethoveni juures. Chopin jätkab seda ja arendab skertso suuremõõtmeliseks ja iseseisvaks teoseks, kus on kasutatud nii rondo kui ka lauluvormi, rikastades seda ka suurema vormi tunnustega.
Scherzo Nr.1 h-moll Op.20 (1831/32)
Scherzo Nr.2 b-moll [si-bemoll minoor] Op.31 (1837)
Scherzo Nr.3 cis-moll Op.39 (1839)
Scherzo Nr.4 E-duur Op.54 (1842)

4 impromptu’d (eksprompti)
Impromptu As-duur Op.29 (1837)
Impromptu Fis-duur Op.36 (1839)
Impromptu Ges-duur Op.51 (1842)
Fantaasia-impromptu (kasutatakse ka nimetust Fantaasia-eksprompt) cis-moll Op.66 (1834)

21 nokturni
Eelkäijateks samanimelised John Fieldi (1782-1837) klaveripalad.
Chopini nokturnid paistavad silma oma kõlaliste võimaluste rikkuse poolest; meloodiline täius ja klaveri kõlaliste võimaluste täiuslik ärakasutamine; varjunditerikas tunnete ja tundmuste skaala. Chopini noturne on loetud romantismi ajastu kõige täiuslikemateks lüürilisteks klaveripaladeks.

27 etüüdi
Klaverimuusika ajaloo seisukohast on Chopini etüüdide osa hindamatu. Üle aegade kehtivad tehniliste probleemide lahendused (nähtavasti osaliselt ka esmakordselt on Chopini poolt üles seatud) on kokku sulatatud poeetilise ideederikkuse ja kõrge virtuoossusega, see annab etüüdidele kordumatuse ja aegumatuse võlu.
12 etüüdi Op.10 pühendatud Franz Lisztile (1829-32)
12 etüüdi Op.25 pühendatud Marie d’Agoult’le (1835-37)
Trois nouvelles etudes f-moll, As-duur, Des-duur ilma oopusenumbrita (1839)

26 prelüüdi
24 prelüüdi Op.28 (1836-38). See prelüüdide tsükkel sisaldab kõik duur ja mollhelistikud kvart-kvint ringis.
Prelüüd cis-moll Op.45 (1841)
Prelüüd As-duur (pühendatud Pierre Wolffile) ilma oopusenumbrita (1834)
Prelüüd cis moll Op.45 (1841)

58 masurkat
See on poola rahvatants, mille juurde Chopin kogu oma loomingulise tegevuse jooksul ikka ja jälle tagasi pöördub. Siin on kasutatud väga mitmekülgselt ja väga omanäoliselt erinevaid helistikulisi laade ja seoseid modulatsioonilis-tehnilistes eripärasustes, pakkudes sellega järeltulijatele sajandivahetuseni impulsse ja eeskujusid.

4 variatsioonitsüklit
sealhulgas ainus 4-käe teos: Variatsioonid [Thomas] Moore'i teemale ilma oopusenumbrita (veneetsia laulu teemale, eesti keeles on laul tuntuks saanud kui "Mu mütsil on kolm nurka") (1826).

16 poloneesi, 18 valssi, 4 rondot

17 üksikut pala
Nt. Boolero, Tarantella, Berceuse, Barcarolle, Leinamarss, 3 Ecossaise'i, Cantabile B-duur jt.

Teosed klaverile ja orkestrile
Klaverikontsert Nr.1 e-moll Op.11 (1830)
Klaverikontsert Nr.2 f-moll Op.21 (1829)
Oma kahes klaverikontserdis leiutab ja arendab Chopin oma virtuoosset klaveristiili osa. Hummeli, Moschelesi, Riesi ja Fieldi või Kalkbrenneri eeskujul (enamuses virtuoossete klaverikontsertide) on ka Chopini klaverikontsertides orkester ainult allutatud rollis, sellepärast on need tegelikult kontserdid orkestri saatel.
Variatsioonid Mozarti Don Giovanni teemale „La ci darem la mano“ B-duur [Si-bemoll mažoor] Op. 2 (1827/28)
Fantaasia poola teemadele A-duur Op.13 (1828)
Rondo à la krakowiak F-duur Op.14 (1828)
Andante spianato et Grande polonaise Es-duur Op.22 (1830/31), mida kantakse ette tihtipeale soolopalana, pianist esitab seejuures ka orkestri Tutti sissejuhatava lõigu.

Chopini klaveriteoste interpreteerimise kohta tsiteerib tema õpilane Wilhelm von Lenz (1809-1883): "Vasak käsi on kapellmeister (dirigent), ta ei tohi kõhelda ega kaotada pinda, tehke parema käega, mida tahate ja suudate." „Methode des Methodes“ („Meetodite meetod“ eesti. k.) on ainus Chopini teoreetiline töö pianismi interpretatsiooniliste küsimuste lahendamisest. Chopin töötab selle kallal viimased aastad oma elust, kuid kahjuks lõpetada ta seda ei jõua.

Üheks mängitavamate heliloojate seas on Chopini looming pianistide lemmikuks ja oma nüanssidega samas ka väljakutseks. Traditsiooniks on saanud Chopini-nimeliste konkursside korraldamine. Poolas Varssavis iga viie aasta järel alates 1927 (koduleht: konkurs.chopin.pl) ja alates 1997 iga-aastaselt ka Eestis Narvas (koduleht: chopin.narva.ee).
Lühikese elu, 39 aasta jooksul, suudab Chopin olla pidevalt kontserteeriv pianist, klaveriõppejõud, ja eriti intensiivse tempoga helilooja -meieni on jõudnud temalt väiksemaid ja suuremaid teoseid üle 200 ja lisaks on suur osa teoseid läinud kaduma. Klaverimuusika ajaloolisele arengule tagasi vaadates alates C. Ph. E. Bachist üle Haydni, Beethoveni, Weberi, Hummeli, Moschelese ja Fieldi, on Chopini klaverilooming kindlalt üheks kõrgpunktiks. Liszt, Debussy, Ravel või Rahmaninov seda küll täiendavad ja arendavad, aga vaevalt ületavad.